Kas rajada alpinaarium, kaljuaed või kiviktaimla?

Kiviktaimlate ajalugu Euroopas ulatub tagasi 19. sajandi esimesse poolde, kui koduaedadesse hakati rajama kiviktaimlaid. Kiviktaimlate algseks inspiratsiooniallikaks võib lugeda Jaapani ja Hiina aedade loodusliku kujundusstiili, kus kividel on sümbolitena olnud alati suur tähtsus.

19. sajandi lõpul lisandusid vabakujulisele taimekompositsioonile aias ka madalad müürid, terrassid ja trepid. Mägimaastiku jäljendamiseks istutati kiviktaimlatesse ka okaspuid ja põõsaid.

Eesti aiakujunduses oli 20. sajandi 20ndatel aastatel kiviktaimlate rajamine suurmood. Presidendi residentsi, Oru pargis, rajati 30ndatel aastatel suur kiviktaimla. Tallinnasse rajati samal perioodil kiviktaimlad Schnelli tiigi äärde ja Kadrioru kõlakoja juurde. Viimast kiviktaimlat pargi rekonstrueerimise käigus kahjuks ei taastata.

Eestis on kiviktaimlate rajamise ideed olnud õhus järelikult esimese vabariigi ajast. Ka tänapäeval on paljude värskete aiaomanike unistuseks rajada kiviktaimla. Sageli lõpeb selle hea idee raeliseerimine mullahunniku moodi rajatisega, kuhu on istutatud taimi ja paigutatud mõned kivid.

Kiviktaimlatele on antud mitmeid ilusaid nimesid, küll kutsutakse neid alpinaariumiteks või hoopis kaljuaedadeks. Nimetus tulenebki sellest, et esialgselt olid nad mõeldud selliste taimede kasvatamiseks, mis pärinesid kõrgmäestikest. Nende taimede loomulik leviala algas 1800 meetri kõrguselt. Mägedes kasvavad taimed on väga värvikad ja õitsevad kaua. Mullastiku suhtes pole nad nõudlikud ja eelsitavad pigem väga kehva mulda. Samas on enamik nendest taimedest valgusnõudlikud ja armastada kasvada päikesepaistel.

Kivid kiviktaimlas on kõike muud kui ainult ilu pärast. Kividel on tähtis ülesanne kindlustada drenaa? ja säilitada vajalikus koguses niiskust. Üleliigne vesi voolab mööda kive minema. Enamik traditsioonilisi kiviktaimlataimi pelgabki rohkem liigniiskust kui külma. Päikeses akumuleerivad kivid palju soojust ja külmadel öödel tagab see kiviktaimlas soojema mikrokliima. Tuulistesse kohtadesse rajatud kiviktaimlas on kividel ka tuult varjav funktsioon.

Sageli ei kujutata ette, kui töömahukas on kiviktaimla hooldamine. Seepärast on linnahaljastuse kiviktaimlete rajamisest loobutud. Tallinnas võib kiviktaimlat kaeda ainult Tallinna botaanikaaia kollektsioonaias.

Kiviktaimla tuleks rajada päikesepaistelisele ja valgusrikkale kohale. Suurim viga on, kui kiviktaimla on rajatud absoluutselt tasasele kohale. Selline kuhjakujuline kiviktaimla ei moodusta aiaruumis ümbritsevaga tervikut ja mõjub võltsilt. Ehitusstiililt jägunevad kiviktaimlad looduspärasteks, vabakujulisteks ja korrapärasteks.

Ühes kiviktaimlas võiks kasutada üht tüüpi kive vastavalt sellele, milliseid looduses teie ümber leidub. Seega võiks Põhja-Eestis kasutada rohkem paekivi, Lõuna-Eestis graniitmunakive. Kivide kasutamisega ei või ka liialdada. Taimede ja kivide vaheline tasakaal peab olema paigas. Kivide asetus kiviktaimlas peab olema loomulik. Sageli paigutatakse nad liiga ühtlaste vahedega, mis rikub üldmulje. Tihti rikub üldmulje kivide suurus. Suurtest kividest rajatud kiviktaimla mõjub loomulikult, paljudest väikesemõõtmelistest kividest kokku pandud peenar on rahutu.

Kiviktaimlat rajama asudes peaks kive olema kindlasti rohkem, kui esialgu vaja läheb. Ainult nii on võimalik kive ka kokku sobitada ja selleks õigeid välja valida. Kõik kivid omavahel ei sobi, oluline on ka värvivalik. Valides graniitkivide hulgast, tuleks eelistada hall-musti kive või siis punakates roosades toonides rahne. Mõlemat värvi koos kasutades võib tulemus olla üsna ebaühtlane ja rahutu. Samuti ei ole hea tava teha kiviktaimlat vaheldumisi põllu ja mere äärest valitud kividest. Jaapanlased peavad seda suurimaks veaks ja tunnetuse puudumiseks, kui veekogu äärde seatakse ritta näiteks põllukivid. Väga ilusaid kive leidub soos, mille kättesaamine on aga omaette kunsttükk. Looduslike kivide puudumisel võib kasutada ka lõhutud kivi, mida võib saada karjääridest. Tavaliste paeplaatide asemel võiks kasutada ka paerahne, mis ju Eesti maastikus mõjuksid ausalt.

Esimesena paigutatakse kohale just kivid, need on kiviktaimla skeletiks. Kui skelett on paigas täidetakse kivide vahe killustikuga ja lõpuks lisatakse muld. Mida parem on drenaa?, seda paremini edenevad hiljem taimed. Kivid tuleks paigutada väikese kaldega, et vesi mööda neid pinnasesse voolaks.

Kiviktaimla väärtust tõstab temaga ühenatud tiik või loodusliku kujundusega oja.

Taimede valikul lähtutakse kasvukoha tingimustest. Kogu taimestatavat pinda ei kaeta ühetaoliselt madalate taimedega, vaid nende vahele istutatakse ka kõrgemakasvulisi taimi.

Igihaljastest taimedest sobivad Eesti maastikku hästi kadakad ja tema kääbusvormid. Nende hankimisel eelistage ikka ostmist puukoolist ning ärge minge labidaga loodusesse kaevama. Loodusest kaevatud kadakad ei lähe üldjuhul kasvama ja nii olete tekitanud suurt kahju loodusele ja ka oma vaev on olnud asjata. Okaspuudest sobivad hästi ka kuuse kääbusvormid ja mägimännid. Põõsaid võiks istutada kahe-kolmekaupa grupis, suuremate kivide kõrvale.

Lillede valik on viimasel ajal olnud rikkalik. Kõrvuti võiks asetada eelkõige sarnaste kasvunõuetega taimi. Peale kevadist õiteilu pakkuvate taimede on müügile tulnud terve hulk kiviktaimlasse sobivaid liike, millel on värviline lehestik.

Värvilise lehestikuga on vanadest tegijatest kadakaer (hall) ja villane nõianõges (hõbedane).

Uutest sortidest on kukeharja kirjulehine ja kollaste võrsetippudega sort, leeklille kirju­lehine sort ja mägisibulate värvilised õiekodarikud. Enamik kiviktaimla liike õitseb kevadel ja seepärast on hea, kui värviline lehestik annab kiviktaimlale värvi ka pärast aktiivse õitsemisperioodi lõppu.

Autor: Ülle Gri?akov