Militaarminevikuga Osmussaar on muutunud rahulikuks väikesaareks

?Siia mahub veel mõni,? näitab kapten kaluripaadist ümber ehitatud reisipaadis kohti kätte kailseisjaile. Looduse Omnilaevaks saanud alusel otsib paremaid nõjatumisvõimalusi kümmekond Looduse Omnibussi turisti. Kuna Dirhami sadamasse tuli saarele reisijaid kahe suure bussi ja ühe mikro-omnibussi jagu, siis pidi huvilisi saarele vedama terve laevastik. Ühte bussi Jaan Riisi organiseeritud bussi- ja laevaretke osalised seekord ei mahtunud.

Kaheksa kilomeetrit merd saab Dirhamist Osmussaare lõunasadamasse läbitud tavaliselt kolmveerandi tunniga. Juba eemalt paistab erevalge kaldatriip, kuid seekord ei olnud tegemist helekuldsete rannaliivade, vaid jaanuaritormi loodud uute võimsate kiviklibukuhjadega, mis kohati sisemaa metsigi varjavad. Sadamat torm siiski sügavamaks ei ajanud ja nii ootas esimene suurem laev matkajatega reidil, kuni teised kohale jõuavad, sest kaldale minekuks oli vaja madalamat süvist.

Kui meie väiksem paat kohale jõudis, võis ka suurema aluse rahvas loota kaldalepääsu. Väiksem paat hakkas n-ö merehädalisi päästma, kuid päästmise käigus keris üks slepis olnud paat oma köie ümber väikse paadi kruvi ja otsustas seepeale ära uppuda. Inimesed aga said kuivalt kaldale.

Saarel võtavad saabujaid vastu nii hoiatus- kui soovitussildid. Ikkagi meretagune maa ja oma reeglid. Hoiatatakse omapäi telkimise, kivide ümbertõstmise ja mujal lõkketegemise eest, soovitatakse laagriplatsi, käimlat ja ametlikku lõkkeaset.

Kagu-loode suunas laiuv saar on parajasti nii suur, et kiire tiiru jõuab sellele peale teha ühe päevaga. Vaadata leiab aga asju saarel päris mitme päeva jagu. Asusime teele saare kõige kaugema, loodetipu suunas. Kohe alguses komistasime jaanuaripurustuste otsa edelakaldal, kust suunast puhus põhiline tormituul. Kui varem võis paljude kiviklibuluidete kohta öelda, et ju need tekkisid jääajal, siis helevalged luited olid lausa uhiuued: kohati oli kivide alt laine välja uhtunud mõned vanad puuehitised. Kas militaarsed või rahuotstarbelised, seda enam turritavatest palginottidest välja ei lugenud.

Kaldal vedeles ränkraskeid kivikamakaid, mille kohta geoloogiaga kursis olevad inimesed ütlesid lakooniliselt: bret?a. See tähendab kivimit, mis pärit otse Osmussaare kõrvale kukkunud ja Neugrundi kraatri tekitanud hiigelmeteoriidi plahvatusest. Mõnda sellist kivikest on ohtlik jalaga tonksata ? võib haiget saada. Bret?akamakad on tavalisest kivist tunduvalt raskemad.

Osmussaarelt leiab ka rannarootslaste jälgi. Parim säilinud ehitis on kõrge torni ja kivist müüridega kabel-kirik. Selle kõrval leiab mälestuskivid seitsmele perele, kes saarel kunagi elasid. Nemad küüditati juba eelmise vabariigi ajal. Vene baasidele oli saar vaja tühjaks tõsta ja rahvas saadeti 1940 Vormsile.

Kümmekond aastat tagasi räägiti legende Osmussaare lammastest. Kui saare hõivasid nõukogude militaristid, olevat sinna jäänud punt lambaid, kes vaikselt metsistusid. Lisaks kandsid nad kahtlast haigust, millesse saareleminejad võisid nakatuda. Nüüd aga lippavad lambad ringi täiesti tsiviliseeritult kohaliku saareelaniku valve all ja uurivad turiste kodulamba uudishimulikul pilgul.

Nende aiad asuvad saare keskel asuva kohaliku talu ja piirivalveradari juures, kuid jälgi lammastest võib leida igal pool, isegi põhjaküljel asuva paekiviastangu servalt.

Lammaste vahelt leiab üles ka rohust lagedaks näritud militaarrajatisi, mida Soome lahe suuet valvaval saarel on ohtralt ja erinevalt paremini ligipääsetavatest kohtadest on palju sõjalise otstarbega maju üsna hästi säilinud. Põhja pool ranniku ääres on kahe kaugsuurtüki alused, mis ulatuvad mitu korrust maa alla. Kauglaskepatarei ülesandeks oli Soome lahe värava lõunapoolt kaitsta ja põhja lasta igaüks, kelle sisenemine lahte on ebasoovitav. Paraku olid lahkuvad sõjaväelased kahurilt endalt kupli maha lasknud, kuid mitu korrust maa all on roosteselt ja igavese pooltalvise jahedusega ruumid täitsa säilinud. Isegi metalne mööbel on veel alles.

Osmussaare loodeotsas asuvad avara vaatega pank ja majakas, mis on väärt kogu saarelemineku vaeva. Avamerelained murduvad seal veealuse panga otsa, meri on aga uuristanud veepealse kaldapanga alla tohutuid paekivikoopaid, mis lainega kõmisevad. Samas on ka paekiviastang ehk laineist omapäraseks sakiliseks uhutud varemetetaoline püramiidjas müür. Merepiiril on Osmussaare ?krokodillid? ? pehmem kivi, mis vees uhutud krokodillikujulisteks skulptuurideks.

Paekiviastang kui Osmussaare turismimagnet peidab ka hulga pomme. Kui jalutada tagasi lõunasadama poole, võib leida terveid kuhjasid kaldale uhutud pommikesti ja vanu lennukipomme. Saare rannast leiab ka laevavrakke. Üks traaler on kägaras olekuga ja väga meeltmööda kajakatele. Rannakivide vahel liikus ringi nastik, kellele maiuspalaks ilmselt linnumunad ja kaldapragudes peituvad hiired-rotid.

Saare sisemusest leiab ka mitu järvekest, milles on aegade jooksul tekkinud mage vesi. Kala püüdma või järveranda piknikule siiski asja pole, järvekesed on võsased ja mudased. Paarsada aastat tagasi oli nendes kohtades veel meri ? siis võis Osmussaart nimetada saarte arhipelaagiks, mis koosnes kolmest suuremast maismaatükist.

Saarele minnes on hea kaasa võtta sukeldumisvarustus. Lisaks paljudele laevavrakkidele leiab põhja poolt tohutu, seitsmekilomeetrise läbimõõduga Neugrundi kraatri. Sinna prantsatas taevakivi 450 miljonit aastat tagasi. Taevaga seotult on Osmussaar ka nime saanud: rootsikeelne Odensholm tuleneb sellest, et saart kutsuti viikingite jumala Odeni järgi. Jumalikku rahu ja puhkust leiab saarelt ka praegu.