Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Põlevkivienergeetika kaitseks

Enno Reinsalu 18. jaanuar 2006, 00:00

Elektripardliga habet ajades võib lasta mõtte uitama ja küsida, miks ma lasen 86% geoloogilisest energiast kaduma ega nühi lõuga põlevkivitükikesega. On ju mõlemad energiakandurid.

See hüperbool pidi juhtima mõtted energiakanduritele, mille eest me kogu aeg maksame. Need energiakandurid on elekter, bensiin, diislikütus, gaas, kaugküte ja mitmed teised. Makstes energiakanduri eest, maksame tegelikult energia eest.

Võtame ühikuks kilovatt-tunni (kWh). Kodutarbija maksab elektris peituva energia eest 1,2604 krooni (www.energia.ee/et/tasubteada). Kaevandused müüvad elektrijaamadele põlevkivi kui energiakandurit hinnaga 0,05 kr/kWh. Hinnaerinevus on 25kordne. Turumajanduses iseloomustab hind kvaliteeti. Järelikult elektri kui energiakanduri kvaliteet on meie jaoks 25 korda kõrgem kui põlevkivil. Ja vastupidi - põlevkivi on äärmiselt madala kvaliteediga energiakandur.

Mitmeastmelise tehnoloogilise protsessi käigus saame halvast energiakandurist kõrge tarbimisväärtusega elektri. Piltlikult - koorime geoloogiliselt energialt saasta ja saadame puhtad elektronid seinakontakti. Osa energiat jääb saastaga maha. Suure kao tõttu jõuab praegu tarbijani 14% potentsiaalsest maapõues peituvast energiast. Seda pannakse pahaks. Miks ja kuhu kaob põlevkivi energia? Keskmiselt 40% põlevkivi potentsiaalsest energiast jääb kaevandamisel väljamata.

Kui arvutaksime põlevkivienergeetika kasuteguri ainult kaevanduste toodangu suhtes, saaksime 24%. See on madalam kui gaasi- ja õliküttel töötavatel elektrijaamadel. Sest gaas ja õli on palju kõrgema kvaliteediga energiakandurid, nende energia hind on kuus-seitse korda kõrgem kui põlevkivil. Kuid kõrge kasuteguri tagavad nad ainult seni, kuni pole arvesse võetud gaasi ja nafta kadu ammutamisel. Nende võõramaiste kütuste puhul jääb maapõues kättesaamatuks või põletatakse puuraugu kohal üle 50% ressursist. Niipea, kui lülitame ahelasse väljamiskaod, näeme, et põlevkivienergeetika brutokasutegur ei ole madalam kui teisi taastumatuid maapõueressursse kasutavatel elektrijaamadel. Ainus, mida põlevkivienergeetika kriitikud saavad öelda, on, et õli ja gaasi kadu on võõras mure.

Brutokasuteguri arvutamine viib ka teistele huvitavatele tulemustele. Näiteks põlevkivi utmisseadmete energeetiline kasutegur on kõrgem kui elektrijaamal. Elektri tootmisega võrreldes on väiksem ka õli tehnoloogiline kadu (omatarve) ja kadu transpordil (elektril liinikadu). Mis tähendab, et õli tootmise brutokasutegur ulatub 30 protsendini.

Põlevkiviõli pole lõpptarbija jaoks parim energiakandur, temal on teised head omadused. Kui põlevkivielektrit saab juhtida vaid sinna, kuhu juhtmed viivad, siis õli saab vedada kõikjale, kuhu laevad lähevad. Seega - õlil on ekspordipotentsiaali. Teiseks, õli võimaldab hajutada soojuse ja elektri koostootmise üle maa. Mis on tunduvalt mõistlikum, kui koondada asumid Narva elektrijaamade juurde. Nonsensini jõuame, kui üritame arvutada tuuleenergeetika brutokasutegurit. Eelpool esitatud metoodika kohaselt on potentsiaalse energia kadu kogu see õhk, mis tiivikust mööda puhub. Ja arvutus annaks brutokasuteguriks nulli.

Minu eesmärgiks pole väidelda uue energeetika vastu, olgu see vesiniku-, termotuuma- või päikeseenergeetika. Kõik nad on head. Seni, kuni me ei tea nendega seonduvaid ohtusid sama hästi kui põlevkivi- ja tuumaenergeetikal.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing