Uus metsaseadus - vastus kauasele kaosele?

Uue metsaseaduse eelnõu on eelkõige riigipoolne varasemate metsapoliitiliste vigade tunnistamine. Metsa kui elukeskkonna ja taastuva toormevaru poolt vaadatuna on selge, et riik on hiljaks jäänud, aga parem hilja kui mitte kunagi! Eelnõu kannab endas mitmeid sõnumeid, mis metsa säästliku majandamise aspektist on kohati ka vastuolulised.

Säästva metsanduse üks põhipostulaat on, et metsa ei raiuta rohkem, kui seda juurde kasvab. Viie eelmise aasta keskmine raiemaht oli Eestis 11,8 miljonit tihumeetrit ehk 8 tihumeetrit majandatava metsamaa hektari kohta, mis on üle 2 tihumeetri rohkem kui keskmine aastane juurdekasv. Enamik sellest liigsest on tulnud erakuusikute arvelt, mida on raiutud kaks korda rohkem, kui juurdekasv lubanuks.

Kui looduskeskkond reageerib üleraiele teatava inertsiga, siis selgemini paistavad tagajärjed silma puidutööstuses, mis vaevleb juba mitu aastat toormepuuduses.

Riigi ainus reaalne võimalus erametsade majandamist paindlikult suunata ja kontrollida on metsamajandamiskava. Majandamiskava tava katkes 1998. aasta metsaseadusega ja taastati 2004. Omanikuga koostöös tehtud majandamis-kava on omanikku suunav dokument, mille tähtsaim roll on hoida ära suured lollused. Erametsanduse arengu seisukohast on kriitiline, et majandamiskava oleks metsas tehtavaid toimetusi pikalt planeeriv juriidiline dokument, mitte ei jääks lihtsalt paberihunnikuks.

Kui raiemahud 90ndate lõpus erametsades kasvasid, siis metsauuenduse mahud vähenesid. Keskkonnaministeeriumi inventuur kuus aastat tagasi lagedaks raiutud erametsades andis mõtlemapanevaid tulemusi. Raiutud kuusikutest on kuusega uuenenud ainult 25%. Arvutused näitavad, et riik kaotab oma metsamaa väärtuses üleraie ja ebasobiva uuenduse tõttu umbes 2 miljardit krooni aastas. Siin on ministrile raske ette heita tagatisraha kehtestamist omanikele, kes on juba eksinud metsaõigusnormide vastu või soovivad teha lageraiet suurel pinnal. Kuna tagatisraha puudutab väheseid, võib öelda, et tegu on väga õige žestiga!

Mitme positiivse arengu kõrval ehmatab ministeeriumi katse määruse kaudu taas rakendada uuendusraiete alusena puistu keskmise rinnasdiameetri kriteeriumit, mille Villu Reiljan ise ministrina 2004. aastal kaotas. Esiteks on arusaamatu, miks seadusesse kirjutatud raievanusega samaväärse rinnasdiameetri kehtestamine on delegeeritud määrusele, ja teiseks, oli rinnasdiameetritega manipuleerimine üks põhjus, miks raiemahud 1999-2003 nii suureks paisusid. Arvutuste kohaselt oleks diameetri nõudest kinni pidades võimalik aastail 2001-2010 seaduslikult lagedaks raiuda 42% Eesti metsamaast. Säästev lähenemine?

Igatahes seab diameetrite kasutusele võtmine kahtluse alla ministeeriumi soovi jõuda metsanduse arengukavas raiemahtude vähendamiseks kokku lepitud jätkusuutlike kogusteni.

Kõige negatiivsemalt mõjutab majandamist aga lageraie tunnistamine ainsaks võimalikuks raieviisiks tulundusmetsas. Püsimetsandus valikraiega ei ole eelnõu järgi enam võimalik ning turberaied jäävad lubatuks ainult loetud metsatüüpides. Metsa kui ökosüsteemi seisukohast on lageraie suurima keskkonnamõjuga, samuti kaasnevad sellega suurimad kulutused uuendusele. Püsimetsandus on keskkonnasõbralik ja pideva heaperemeheliku majandamise puhul ka kasumlik.

Valikraie keelamist põhjendatakse väitega, et selle varjus on tehtud palju röövraideid. Reaalsuses on röövraideid tehtud kõikide raiete siltide all ja kõige rohkem just lageraie ning harvendusraie nime all - kas kaotame siis ka need raied!?

Uus metsaseadus peab olema karmikäelisem kui eelmine, kuid samas ei tohi võtta healt ja targalt omanikult õigust oma metsa paindlikult majandada.

Autor: Kaupo Kohv