Eesti teatri raskekahurvägi südametunnistust otsimas

Režissöör Roman Baskini sõnul on see lugu sellest, kui veniv on südametunnistus ning püüab saada selgust, kas kõik on müüdav. Seega on eesti näitlejate raskekahurväel Ita Everi teatrilavalt kinolinale kolinud juubeliloos pureda teema, mis ei saa Baskini hinnangul enam rohkem ajas olla kui siin ja praegu.

No ikka, ikka. Eeskätt nii jah.

Ikka.

Ikka.

Nii, see on nüüd see küsimus, mille peale tavaliselt turri lähen. See on umbes sama, kui ma küsiks, et miks te selle mehega abiellusite ja mitte mõne teisega. No mis te siis ütlete vabanduseks?

Ainuke põhjus on alati see, et kui hakkad lavastama, siis sellist materjali, mis sulle meeldib. Intrigeerib sind, paneb tööle. Mida on huvitav endal teha. Eks see ole iga asjaga nii.

See materjal oli ammu tegelikult plaanis teha, küll teatris siis. Aga juhtus, et nüüd tuleb see kinos välja. Hästi lühike vastus oleks, et lihtsalt materjal paelus.

Vat seda ma küll ei tea. Mina teen filmi, mitte ausammast. Sellise pretensiooniga ei saa juurde minna.

Kuigi… sellesse ühte filmi olen üritanud saada kõik eesti korüfeed kokku. Väga raske kahurväe näitlejad, et tõesti saaks kõik tuusad ühte filmi korraga kokku. Ja ma usun, et see on iseenesest juba suurim monument, nii kaasaja kui ka ajaloo jaoks.

Ma arvan, et peapõhjus oli austusest Everi vastu. Lihtsalt tulid seda tegema. Rahanumbrid ei olnud päris sellised, mis sellise taseme juures näitlejad võinuks saada. Nii et minu meelest oli see pigem nende kummardus Everile.

Ikka ja mina ka ja… on teisigi põhjusi loomulikult. Ega nad omavahel nii väga tihti lihtsalt ju ei kohtu ka. Kõik koos, erinevad põlvkonnad: noored, keskealised ja vanema põlvkonna omad koos kõik. Seal tekkis väga huvitav kokkumäng ja keemia. Eks see oli näitlejatel endil ka huvitav teha. Just sellises koosluses. Nii et neid põhjuseid on üksjagu.

No see on poole vähem jah, kui ühes korralikus mängufilmis peaks olema. No nii on. Rahanumbritest eelarves on ka üks null puudu. Aga nii on, forsseeritud korras tehtud, nelja kuuga sai valmis täispikk mängufilm, mida tavaliselt tehakse aasta. Aga siin võtsid kõik ennast kokku ja mõnes mõttes aitas ka see tähtaeg - me otsustasime, et teeme ikka juubeliks. Ja selle tõttu sai suveloost talvelugu.

Vaadake, on üks eripära. Film on digitaalplaadi peal ja neid projektoreid on Eestis niivõrd vähe. Mahamängimise projektor on ainult CC Plazas ja praegu vist selgub, et Jõhvi kultuuripalees on vist ka üks, aga sellist pole ei Pärnus ega Tartus. Selles mõttes nii kaasaegne sõna, et kardetavasti võib filmi ringlus selle taha takerduda ja ta jääbki ainult Plazasse. No televisioonis muidugi hiljem näeb. Kui kinolevi ükskord läbi saab.

No eks ma olen ikka kogu aeg ju vaikselt tahtnud seda teha.

Täispika mängufilmi tegin viimati küll 15 aastat tagasi. "Rahu tänava". Aga siis tegin "M-klubi", niimoodi vaikselt olen kaameraga ikka saanud kontakti. Täispika mängufilmiga on aga jah väga suur paus olnud. Aga ma loodan, et Eesti filmi sihtasutus parandab selle vea ja hakkab mulle ikka natuke raha ka andma. Siis saab teha.

Mul on üks väga huvitav käsikiri, Toomas Kalli "Meeste tants", mis seisab juba kaks aastat filmi sihtasutuses, taotlus on sees.

No just

Nojah, viimased 10 päeva (vestlus toimus 27. märtsil, toim.).

Pilt on koos, nüüd on vaja heli ka kokku panna.

Autor: Ülle Hallik