Laupäev 25. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kellel on pikemad linad?

Ruti Einpalu 05. aprill 2006, 00:00

Mida peate kõige olulisemaks oma elus? Kui vastus on pere, lapsed või kodu, siis lugege edasi. Kui te vastasite midagi muud, siis võite selle loo vahele jätta.

Kui küsida iseenda ja oma tuttavate käest, mis on tõeliselt oluline, siis on vastuste hulgas ikka pere, lapsed ja kodu. Kui vaadata aga tegelikkust, siis tundub see olevat eelnevaga vastuolus - tööpäevad on pikad ja pereaega napib. Mis veelgi hullem - pereaeg on see aeg, mida me käsitleme puhverajana - kui kusagilt enam võtta ei ole, siis sealt ikka annab.

Meie sõnad ütlevad, et pere on tähtis, meie käitumine ütleb aga, et PÄRISELU käib kusagil väljaspool koduuksi. Ja seal väljaspool on põnev ja seal jagatakse auhindu ja mõõdetakse tulemusi - ikka kellel pikemad linad kasvavad.

Mis seal väljaspool koduuksi siis toimub?

Seal käib lühiajaliste unistuste ja eesmärkide saavutamine. Lootus tuua paradiis juba siia, maa peale. Pingutame selle nimel, et ennast olulise ja väärtuslikuna tunda ning end ja oma peret heaoluga ümbritseda. Need lühiajalised eesmärgid on vastandina koduga seotud asjadele hästi mõõdetavad ja motiveerivad - kes ei tahaks veel rohkem teenida, veel kuulsamaks saada, veel rohkem võimu omada, veel veidi rohkem saavutada. Ja need eesmärgid on nagu võimas tsentrifuug, mis meid endasse tõmbab.

Ja mis siis selles halba on - see ongi ju elu. Meie endi elu ja meie endi asi elada see elu võimalikult õnnelikult. Aga stopp - see, kes siiani on lugenud, sellel on ju esikohal pere ja kodu ja lapsed. Kui eeldada, et kehtib väide "asjade olulisus on proportsioonis nendele pühendatud ajaga", siis kus on siin loogika? Ühel pool tsentrifuug, mis meilt järjest rohkem aega ja energiat võtab, ning teisel pool pere, mis justkui kõige olulisem on, aga mille jaoks energiat enam ei jätku.

Kas siit võiks järeldada, et meie väärtused on meie endi teadmata meie lühiajaliste eesmärkidega vastuolus? Ja kui see nii on, siis mida teha, et see nii ei oleks? Mõnikord me isegi teame seda ja ütleme, et töötan veel aasta sellise tempoga ja siis lõpetan. Ja nii iga aasta. Kas pole siin võti selles, et TEGELIKULT teeme seda kõike selleks, et ennast olulise ja väärtuslikuna tunda? Sest millega siis veel iseendale oma väärtuslikkust tõestada? Pere kaudu seda ju ei tee. Sest see pole ühiskonnas in.

Kuidas jõuda iseenese väärtuslikkuse tunnetamiseni nii, et see ei vajaks pidevalt välispidist kinnitust? On ju selge, et võidujooksus ajaga on võitja alati teada - lõpuks tuleb ikka targem, noorem, energilisem ja sind koondatakse. TÖÖLT ja mõnikord ka KODUST. Sa oled olnud geniaalne ärimees, poliitik või töötaja. Ja ühel hetkel pole sul enam seda välist ümbrist, mille kaudu sa oma olemasolu oled eelistanud defineerida. Ja siis (alles) oled sa silmitsi iseendaga.

Mis see järeldus siis peaks olema - et tulge kõik töölt ära või planeerige oma aeg ümber? Vaevalt, et see aitaks. Tsentrifugaaljõu tugevus on ju teada. Võib-olla on just teekond iseendani ja kooskõla iseendaga see, mida elus pidevalt otsida ja mille poole püüelda.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:12
Otsi:

Ava täpsem otsing