Andmete paljusus - kaos või informatsioon?

Ajakirjanduses on palju vastukaja leidnud statistikaameti korraldatud Eesti sotsiaaluuringu tulemused, mis ühe teemana käsitlesid ka ettevõtjaid - kes nad on, kui palju nad teenivad, mis tegevusaladel tegutsevad. Esile on kerkinud ka tunduvalt olulisem küsimus: uuringute paljusus ja nende tulemustes orienteerumise võime. See on infoühiskonna probleem - üha enam andmeallikaid kasutatakse, üha enam institutsioone tegeleb andmete tootmisega, eri uuringud annavad erinevaid tulemusi.

Professor Juhan Teder tõstatas küsimuse: kas ühte asja tohib kaks korda uurida ning kelle tulemusi uskuda? Samasuguste küsimuste ees on paljud Euroopa riigid. Nt Hollandis avaldab majandus- ja sotsiaalsfääri prognoose neli erinevat institutsiooni ja ootuspäraselt on tulemused erinevad. Mida teha, kuidas talitada, millisest prognoosist lähtuda, kui kõik tegijad head ja tuntud? Holland on olukorra lahendanud nii, et andmete suure erinevuse korral peetakse riigi tasandil nõu, kõigil prognoose teinud institutsioonidel on võimalus tutvustada oma uuringumetoodikat ja selle kaudu ka andmete usaldusväärsust.

Milleks see hea on? Enamasti on kättesaadavad uuringu tulemused, harvem on võimalik tutvuda lähtematerjaliga ja sellega, kuidas on koostatud definitsioonid (kas vastaja määratleb end ise või koostab analüütik (uurija) definitsiooni). Pole raske arvata, et erinevad definitsioonikäsitlused mõjutavad tulemusi. Ühisnõupidamiste korraldamine on lahendus professionaalidele, kes saavad rohkem infot metoodika kohta, mis aitab kaasa erinevate allikate andmete kasutamisoskusele, kuid kuidas aidata tavatarbijat?

Statistikaameti uuringu tulemustes käsitleti ettevõtjana palgatöötajatega ettevõtjat, palgatööjõuga talupidajat, üksikettevõtjat, palgatööjõuta talupidajat, vabakutselisi (täpsemalt teemalehes "Eesti ettevõtja ja tema sissetulek" ). Tegemist on enesemääratlusega: ettevõtjaks on loetud need, kes ise end selleks pidasid. Ettevõtte omanike puhul, kes oma firmas töötavad, lähtuti suurima tulu printsiibist: kui enamik tulu saadi palgana, siis loeti isik palgatöötajaks, ja vastupidi.

Sellest põhimõttest tuleb lähtuda ka Tederi näite puhul: kui kolm sõpra rajavad osaühingu, kus üks on turundusjuht, teine finantsjuht, kolmas tootmisjuht, siis uuringu metoodika järgi on nad kas palgatöötajad või ettevõtjad, sõltuvalt sellest, mil moel nad ettevõtlusest tulu saavad.

Lisaks on oluline arvestada, et suurärimeeste poolt ettevõtetest dividendidena saadud tulu loetakse uuringu metoodika kohaselt hoopis omandi- ja mitte ettevõtlustuluks. Uskumatuna tunduv tõik, et alla protsendi palgatöötajaist ei saanud palka, pole nii uskumatu, kui arvestada, et palgatöötajaist ühe kategooria moodustavad "palgata töötajad pereettevõttes, talus". Pere saab küll ühistulu, kuid inimese tasandil töötasu ei ole määratletud.

Statistikaameti andmestik põhineb 2004. aastal esimest korda korraldatud Eesti sotsiaaluuringul. Seda uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid sama metoodika alusel kõigis ELi riikides, uuring tagab riikide tasandil andmete võrreldavuse ja aegpidevuse. See on andmeallikas, millele tuginevad Euroopa Nõukogu otsused. Rahvusvaheliselt peetakse uuringut eelkõige sissetulekustatistika andmeallikaks. Seega kui rääkida Eesti inimeste töisest tulust, sissetulekuist, on rahvusvahelise võrdlus tagamiseks Eesti sotsiaaluuring adekvaatseim andmeallikas.

Autor: Urve Kask