Mmuah - mida see tähendab?

Kohvikusse sisenedes saan selgema sõnumi, sedapuhku lõhnalt - siin praetakse midagi, õlilõhn, lihalõhn, natuke kõrbelõhna. Järelikult võib loota ka korralikumat einet kui ainult kohv ja saiake.

Ja nii ongi, menüüs on külmad salatid, soojad salatid, wokid, supid, pastad, risottod ja isegi päris praed, väiksemad ja lihtsamad asjad peale selle: bruschetta'd, koogid, hommikul puder ja munapuder.

Keset kohvikut on lahtine köök, kus need suured road valmima peaksid. Suurema osa ajast oli kokk seekord küll kusagil tagaruumides, õige töö tundus seal käivat, aga vahepeal käis leti taga ka ja praadis midagi ja sättis salatit kokku.

Mmuahi näo kujundavad seesama lahtine köök koos letiosaga, jagades ruumi kaheks - ühel pool salongilikum, teisel pool söögitoalikum osa -, ja kõrvalolev raamatupood, õieti klaasist ühissein raamatupoega - see annab kohvikule kultuurset hingust, raamatud sobivad ikka intelligentseks sisustuselemendiks.

Südalinna söögikohta satub ilmselt palju juhukülalisi. Järjest astus sisse inimesi, kes kõigepealt leti juurde seisma jäid ja oma toidusoovi tahtsid teada anda.

"Teenindame teid lauast," ütlesid ettekandjad järjest ja järjest uutele klientidele samas sõnastuses. Ei saa ütelda, et see eriti sõbralikult oleks kõlanud, kangesti tõrjuvat nooti oli kuulda.

Istusin siis lauas ja ootasin, millal mind teenindatakse. Menüüga ei läinud eriti kaua aega, ka mitte vee ega veiniga, aga salatit pidin nii kaua ootama, et lõpuks läksin küsima, ega kokal abi vaja pole - tuunikalasalat ei peaks väga keeruline olema.

Vein, mis laual salatit ootas, läks soojaks ja jäigi lõpuks joomata, sooja valget veini ma ei armasta. Ja tuunikalasalatiga ei jäänud ma kah rahule. Mitte et salatil midagi viga oleks olnud, ei, salat oli väga hea: lehtsalat, keedukartul, kohupiim, sibul. Aga ma ei leidnud sealt tuunikala üles, ma ei näinud seda ja maitses ei olnud päris kindel. Uurisin ettekandjalt, et kus tuunikala on, lihtsalt et saaks teada. "Ma ei tea, see on niisugune väike, see tuunikala. Aga eks ta siin ikka oli, ma küsin järgi," kuulsin ettekandjalt. Ja siis pärast juba täpsemalt - see oli kastmesse sisse segatud. Ainult väga peeneks hakitud ja nii palju teda polnud, et salatile selle raasukese järgi nime anda. Ehkki veel kord - see kohupiimakastmega lehtsalati-kartulisalat oli väga maitsev.

Teine roog, risotto pardi confit ja päikesekuivatatud tomatitega oleks nagu teise koka käe alt tulnud, see polnud maitsev. Oli hoopis soolane ja ebameeldiv ja jäi söömata.

Teenindus oli küll vilets. Tüdrukud olid asjatundmatud ja aeglased, ei saanud hakkama ei soome ega inglise keelega ja üldse jäi mulje, et siin rohkem nagu mängitakse kohvikut, kui et seda päris tööks peetakse.

Aga tore oli see, et kulinaarias vähem orienteeruv inimene siinse kirju menüüga hätta ei jää: menüü servas on sõnaseletused. Nii ei pea üle küsima, mis see confit või bruschetta on - kõik on kirjas.