Šveitsi tippkokk Irma Dütsch Pärnus Ammende villas

Sama võimsad ja meeldejäävad kui olid serveeritud road, on ka Irma Dütsch ise - kuldses keskeas elegantne daam, kes armastab reisida ja kelle rikkalik kogemustepagas on kokku korjatud maailma eri nurkadest.

Mitte kõik kokad pole valmis tööreisideks, võõrad köögid vajavad harjumiseks aega. Irma Dütsch on töötanud Bangkokis, Jakartas, Hongkongis, Pekingis, Tokyos, Osakas, Fukuokas, Hiroshimas, Soulis, San Josés, Londonis, Toscanas, Tiroolis ning paljudes paikades Šveitsis. Nüüd siis ka Pärnus.

Irma ja tema abikaasa Hans-Jörg Dütschi restoran Šveitsi Alpides Fletschhorni jalamil Saas-Fees on mainitud Michelini teatmikus ja 17 punktiga (20 võimalikust) Gault Millau's, ühes tuntumas Prantsuse restoraniteatmikus. Saas-Feesse ei saa sõita auto või bussiga. Et jõuda Irma ja Hans-Jörgi juurde sööma, tuleb teha pooletunnine mägimatk või kasutada spetsiaalset elektriautot. Muide, küla asub 1800 meetri kõrgusel, ümbruskonna tipud küünivad 4000 meetrini.

Sellisel tasemel naiskokkasid on maailmas väga vähe. Küsisin proua Irmalt, miks see nii on. "Pikad päevad, õhtune töö, traditsioonid, millest tuleb läbi murda ja tõestada, et naised saavad sama hästi hakkama kui mehed," oli lühike kokkuvõte. Et meeste maailmas paremini läbi lüüa, lõikas ta juba nooruses ära oma pikad kaunid juuksed ja nii ka jäi. Siis oli see veel vägagi tavatu tegu - naised kandsid pikki juukseid, nii oli kombeks.

Irma Dütsch ei armasta üldse pikka juttu, tema kommentaarid ja vastused on lühikesed ja konkreetsed. Ilustamata ja keerutamata nimetas ta Eesti restoranide taset viletsaks ja kokkade ettevalmistust puudulikuks: "Teil on hinnad liiga kõrged, võrreldes selle tasemega, mida restoranid suudavad pakkuda. Ja rahaga, mida teie inimesed on võimelised toidule kulutama. Kulinaarne haridus on halb, noorte kokkade oskused on viletsad. Teie teenindajad pole raasugi vastutulelikud ja inimesed ei naerata üksteisele."

Midagi on siiski ka kiiduväärt - meil olevat hea tooraine, sellega saaks töötada küll. Oma Ammende villa õhtusöögimenüüsse oli Irma võtnud mitmeid Eestimaa asju: kohalik värske kitsejuust, millesse segas kodust kaasa võetud trühvleid, astelpajumarjad, mida ta kasutas koorikloomade kastmes, meie loomaliha (coeur de filet) ja meie kartulid (püreena, mida maitsestas Šveitsi mägiküla Mundi safraniga - olevat kulinaarne haruldus, maailma kalleim safran). Ja ka meie vein "Põltsamaa Kuldne", mis sobis tema "Pardimaksasümfoonia" juurde.

Irma Dütschi koostatud menüüd saab ümber jutustada, kuid selle maitseid on märksa raskem kirjeldada. Need on jõulised nagu daam ise, keerukad, koosnevad paljudest elementidest, mis laenatud nende maade köökidest, millega ta isiklikult tuttav on. Aga kõik põhineb Šveitsi kodusel maaköögil - Irma lapsepõlv möödus farmis, tema isa oli tuntud juustumeister ja ema majapidamiskooli õpetaja.

Sellise suurusjärgu gurmeetähed ei satu Eestisse juhuslikult. Seekordse külaskäigu taga olid Michel Armand Merlotti, endine Eesti aukonsul Šveitsis ja tema abikaasa Marju Merlotti, aga ka Ammende villa huvi ja valmisolek kutsuda oma kööki praktiseerima tugevaid chef'e mujalt maailmast.