Taimed vee piiril ja vees

Iga aiaveekogu äärde võiks kujundada vähemalt mõned taimepuhmad, sest vesi tähendab elu ja taimedeta tiik mõjub ebaloomulikuna. Taimed tekitavad tiigi äärtes ja vees vaheldusrikka ökosüsteemi, kuhu seavad end meelsasti pesitsema ka pisiloomad.

Õnnelikud on need, kelle krundilt voolab läbi looduslik oja või kraav - seda saab juba väheste ümberkorraldustega kauniks muuta. Looduslik oja võiks jääda loomuliku kujuga, seda saab paisutada mõne iseehitatud tammiga - tekib loodusliku veevahetusega tiik.

Kraavikaldale võib muidugi külvata muru, aga siis peab kaldaid ka niitma, mis on sageli ebamugav. Üleujutatud alal aga võivad murutaimed hoopis hävineda ning kraav lõpuks umbrohtuda.

Alustuseks võiks laotada eelnevalt puhastatud istutusalale umbrohtude tõrjeks kiudkanga ning istutada taimed kangasse lõigatud aukudesse. Nelja-viie aasta jooksul kangas laguneb ning taimed on oma kasvuhoo kätte saanud. Kraavi- ja ojakaldad peaks haljastama taimedega, mis taluvad ka üleujutusi. Selleks sobivad suuremad püsililled: kollased võhumõõgad, varsakabjad, kullerkupud, konnarohi, luigelilled, vesikupud jt.

Paljud veekogude ääres armastatud taimed, nagu kalmus, hundinui, vesitakjas jt levivad väga kiiresti, seetõttu kasvatage neid väikeses tiigis ainult konteineris!

Ka linnasid ümbritsevates elurajoonides on krunte, kus osa alast on väga niiske, hooti lausa üle ujutatud. Majaalune pind peab muidugi korralikult tõstetud olema, aga vertikaalplaneerimise käigus maapinda modelleerides võikski olla rõõmus selle rikkuse üle ning osa krundist jätta nn pooleldi sooaiaks - selle asemel, et seda pinnasetäitega tasandada.

Kõige õigem oleks liigniiske aiaosa taimestiku kujunemine jätta looduse hooleks. Veetaimed ja -loomad on väga hästi kohastunud uute elualade hõivamiseks. Ka ise võib veekeskkonna kujunemisele kaasa aidata ning kaevata pinnasesse lisasüvendi, kuhu vesi koguneb ning moodustub looduslik tiik veetaimede jaoks. Aiakeskustest võiks sooaia jaoks küsida näiteks sinist lobeeliat, lõosilma, sõnajalgu, kuldvitsa, harilikku varsakapja, hostasid, tulinelki, tulikat, roomavat metsvitsa, soo-piimalille jt.

Mõningatesse aedadesse on kindlasti vanast ajast jäänud loodusliku põhjaga tiike, mis taimi ja vetikaid täis kasvanud. Või olete kaevanud looduslikule märgalale uue tiigisüvendi ning soovite anda veekogule kiiresti ilusa ja hoolitsetud välimuse. Esimene nõuanne: hakake valima taimi oma aiast 20 km raadiuses asuvatest veekogudest. See aitab säilitada kodukoha looduslikku omapära ning vältida võõrliikide sissetungi. Veetaimed kasvavad suhteliselt kiiresti ning vohavast võõrliigist lahtisaamine võib hiljem väga tülikaks osutuda. Mõistlik on tiiki tuua lihtsalt mõningane kogus muda lähedalasuvast veekogust. Mudas peituvatest seemnetest ja vegetatiivsetest taimeosadest kasvab peagi rikkalik taimestik.

Kui loodusesse rändama minna ei saa, on võimalik kodumaiseid vee- ja veepiiritaimi osta ka aiandusäridest ja puukoolidest. Sobivad kõik niiskuslembesed liigid ning need, mis kasvavad päris vees. Spetsialistid soovitavad mudapõhjalise tiigi ökoloogilise tasakaalu säilitamise ja vetikate tekke vältimise huvides istutada igale veepinna ruutmeetrile kaks hapnikku tootvat taime. Jälgima peaks ka, et vähemalt pool veepinnast jääks vabaks - see lubab imetleda veepinda ja taimede peegeldust sellel.

Kiletiiki taimestades tuleb arvestada, et seda ümbritsev pinnas on tavaline pinnas, mis pole sugugi niiskem kui ülejäänud aiaala. Seega ei saa sinna kohe vee- ja sootaimi istutada. Tiigi ümbrusse sobivad taimed, mis kasvavad ka tavalises aiamullas: hostad, siberi võhumõõgad, jaapani ja tiibeti priimulad, astilbed, päevaliiliad, bergeeniad, kullerkupud, kobarpead, rodgersiad, sõnajalad, mitmed tarnad jt. Taimi ei istutata ümber veekogu hekilaadse ringina, vaid rühmiti - veele peab ka vaba vaade jääma.

Tiigi põhja ja astangutele on kõige parem taimi istutada spetsiaalsete veetaimepottidega. Kevaditi tuleks potid veest korraks välja võtta ja puhastada või taimepuhmikud ümber jagada.

Ka plast- ja betoonpõhjaga tiigi põhja saab taimed asetada pottides või korvides, millesse on raskuseks lisatud kive. Kasvuanumat valides tuleks arvestada taime tulevaste mõõtmetega, sest veetaimede ümberistutamine ei ole just meeldiv töö.

Geomeetrilise kujuga basseini haljastus on reeglina range ja minimalistlik, et veekogu vorm hästi esile tuleks. Sobivad üksikud lopsakad taimegrupid. Vabakujulised basseinid ja tiigid nõuavad rikkalikumat haljastust, kuid vaateid veele ei tohiks kõikjalt kinni istutada.

Valge vesiroos kasvab looduses 50-200 cm sügavuses vees ning täisvalguses. Voolavat ja pritsivat vett ta ei armasta. Kodutiikidesse tuleks vesiroos paigutada konteineriga: väiksematele taimedele 2-4-liitrine, suurematele 5-10-liitrine spetsiaalne korv.

Istutada savikasse mineraalmulda, konteiner täita pealt jämeda liiva või pestud kruusa kihiga ning paigutada vette sellisele sügavusele, et taimi kataks umbes 20 cm sügavune veekiht. Kui taim kasvab, siis tuleb konteinerit järjest sügavamale lasta, kuni konkreetse sordi jaoks sobiv sügavus on saavutatud (olenevalt sordist 30-100 cm või isegi rohkem).

Kui veekogu on väga sügav, võib taimekonteinerile kõrgenduseks kive alla kuhjata.

Kui veekogu on madal, tuleb vesiroos talveks veest välja võtta - ka külmakindlad sordid!

Säilitada saab taimi vees või märjas liivas +10 kraadi juures.

Kui veekogu aias ei ole, aga tahaks väga, kujundage endale samasugune taimla miniatuuris! Istutage veetaimi näiteks suurematesse anumatesse - puutünnidesse, madalatesse basseinidesse, poolikusse paaki vm, mida saab tõsta isegi rõdule või terrassile.

Autor: Kadi Vatsar