G8 filmiõhtu tsaari residentsis

Paljud inimesed peavad G8 iga-aastast tippkohtumist õigustatult enam-vähem maailmavalitsuseks. Seetõttu on häbiväärne, et need kohtumised kipuvad olema niivõrd ettekirjutatud ja tuimad, et neil jääb nii vähe ruumi mitteametlikkusele, mis on vajalik, et maailmarahu ja heaolu puudutavates rasketes küsimustes tõepoolest edasi liigutaks.

See aasta on, tõsi küll, pisut parem tänu sellele, et võõrustaja on Venemaa president Putin - tema ja ta Lääne kolleegide vahel on lihtsalt nii palju pingeid, et kõiki emotsioone ei suudeta vaka all hoida. Kui nende kohtumistega aga tahetakse iial kuhugi jõuda, tuleb olukorra elavdamiseks muuta nende vormi. Seetõttu on minu ettepanek, et Bush, Putin jt riigijuhid võiksid korraldada G8 filmiõhtu ja seejärel oma muljetest paari napsi juures vestelda.

Tekib küsimus, milline film valida. Tänavu oleks esimene valik loomulikult James Bondi põnevik "Armastusega Venemaalt" (1963). Nimi ise teeb sellest võitja ja presidendid võivad nautida tulevärki elegantse Briti spiooni Bondi (Sean Connery) ja tema veetleva Vene KGB kolleegi Tatjana (Daniela Bianchi) vahel. Kui muretsete, et Bondi ja Tatjana afäär kutsub kogunenud kuulsuste seas esile liiga palju nilbeid märkusi, peaks Saksa kantsleri Angela Merkeli kohalolek asja siiski kontrolli all hoidma.

Ehk lobiseks Putin pärast mõnd napsi kogemata välja, kas tema kui ehtne KGB agent on kunagi mõnd sarnast operatsiooni juhtinud. Bush, kel pole küll endal seesugust kogemust, võiks jutustada mõne oma isa lugudest 1970ndaist, mil too oli CIA juht. Eurooplased võiksid aga kasutada filmi romantilisi Istanbuli-vaateid, et alustada arutelu, kas Türgit peaks üldse kunagi nende klubisse lubama.

Ka muid võimalusi on piiramatul hulgal. See oleks küll pisut piinlik, kuid lugupeetud külalised võiksid vaadata ka "Ebamugavat tõde" Al Gore'ilt, mehelt, keda Bush 2000. aasta presidendivalimistel napilt võitis. Gore'i sügavtõsine film kõneleb maakera lakkamatust ja võimalik, et katastroofilisest soojenemisest tööstusajastu jooksul. Kogu probleemi põhjuseks peab ta autode ja elektrijaamade süsihappegaasitoodangu kasvu.

Gore'i film annaks neil kohtumistel alati mõnevõrra kõrvale jäetud eurooplastele võimaluse hoobelda, kuidas nemad, erinevalt ameeriklastest ja venelastest, bensiinitarbimist rängalt maksustades juba oma panuse annavad. Bushi reaktsiooni on aga raskem ennustada.

Tema uus särav rahandusminister Hank Paulson, Goldman Sachsi endine president, on pikka aega pühendunud keskkonnale. Eeldatavasti näitab Paulsoni määramine, et Bush on keskkonnaprobleemidest huvitatud rohkem kui üldiselt arvatakse. Samas võivad Bushi mõned äärmuslikumad vabariiklastest kolleegid olla talle öelnud, et üleilmne soojenemine viib ookeanid tasemeni, kus uhutakse minema paljud "sinistest" rannikuosariikidest, mis kalduvad hääletama opositsiooniliste demokraatide poolt, jättes alles ainult "punased" vabariiklaste osariigid USA keskel.

Putini positsioon üleilmses soojenemises on ühemõttelisem. Kuna tema riik sõltub niivõrd totaalselt (lausa piinlikult) nafta- ja gaasituludest, tahab ta vaevalt küll anda suurt tõuget energiasäästmise suunas.

Võimalike filmide nimekiri on lõputu, kuid kindlasti suudaks G8 filmiõhtu hingevaakuvat organisatsiooni taas elustada ning hoida seda elus veel paljude aastate jooksul. Eeliseid oleks teisigi.

Mõelge G8 tippkohtumise kahtlase väärtusega tulemustele Šotimaal Gleneaglesis 2005. aastal. Meeleheitlikult lootes rokitähtede juhitud kampaaniast vaeste riikide võlgade vähendamiseks ka endale tükikest tähesära, nõustusid riigijuhid kustutama Kolmanda Maailma võlad, mille tagasimaksmist keegi ei lootnudki. Selle asemel, et pakutava abi kvantiteeti ja kvaliteeti oluliselt parandada, rääkimata tee leidmisest Aafrikas paremaks juhtimiseks, anusid nad lootusetult fotoseansse Bono ja Angelina Jolie'ga.

Filmiõhtu oleks hea ettekääne ilusate inimeste kutsumiseks G8 üritustele, et sütitada arutelusid. Me kõik tahame ju teada, kuidas Bond (vabandust, Sean Connery) lahendaks Iraani või Põhja-Korea küsimuse!

Muidugi võib esineda ka tõrkeid. Mis juhtub, kui Venemaa kasutab kogemata filmi piraatkoopiat, mis üldise ettekujutuse kohaselt moodustavad enamiku Venemaal ringlevatest filmidest? See küll head muljet ei jätaks, eriti arvestades, kuidas Hiinat on intellektuaalse omandi õiguste loiu jõustamise eest tümitatud. Või mis juhtub, kui mõne aasta pärast devalveerub kogu asi tühipaljaks poliitilise korrektsuse harjutuseks?

Andkem G8 filmiõhtule siiski võimalus. See tuleb kindlasti palju lõbusam kui praegune skeem ja võib ehk ajendada isegi paremat poliitikat.