Kindlustus: usaldus ja kohustuste jagamine

Mõned Äripäeva 26. juuni juhtkirjas "Kliendid kindlustavad kindlustusseltse, kuid keegi ei kindlusta kliente" toodud väidetest on eksitavad. Äripäev teatas, et If Eesti Kindlustus kogus mullu kindlustusmakseid üle miljardi krooni, kindlustushüvitisteks ehk kahjudena maksti välja vaid 583 miljonit. Kogutud maksete ja hüvitatud raha vahet ei saa võtta kindlustusseltsi kasumina. Kuna jooksvalt laekuvatest maksetest ei pruugi piisata suurte või keskmisest sagedasemate kahjude hüvitamiseks, on kindlustusseltsidel kohustus koguda ka reserve.

Kindlustustegevuse seadus ütleb, et seltsid peavad hoidma reserve ehk eraldisi sellises mahus, mis tagaks kindlustuslepinguist tulenevate kohustuste täitmise, nagu neid põhjendatult ette näha võib. Seega osa rahast pannakse kõrvale ajaks, mil on sagedamini või suuremaid kahjusid.

Nagu igal ettevõttel, on ka kindlustusseltsil oma kulud. Ifil on üle Eesti 34 müügipunkti ja bürood, et olla kliendile võimalikult lähedal ja kättesaadav. Büroode ülalpidamine tekitab paratamatult kulusid. Kinnisvaraturg kasvab pidevalt. Tõusevad ehitushinnad, mis tähendab suuremaid kahjuhüvitisi. Ka uuemate ja kallimate autode soetamine ja autode arvu kasv tähendab riski suurenemist ja suuremaid väljamakseid.

Äripäev väitis ka, et kindlustusseltsid ei käi tavaliselt lepinguobjekti hindamas, kuna see hoidvat kulusid kokku. Kulude kokkuhoius ei tohiks olla midagi taunimisväärset, kui see ei toimu teenuse kvaliteedi arvelt. Iga kohalkäik maksab ja see suurendab lepingu sõlmimiseks tehtavaid kulutusi. Kui kulud suurenevad, suureneks ka kindlustusmakse, kuid sellega poleks kliendid nõus.

Kliendi mugavus on ettevõtte üks olulisemaid põhimõtteid, seepärast paneme me suurt rõhku näiteks iseteenindusele läbi interneti. If toetabki üha enam selliseid teenindusmudeleid, kus kliendid saaksid ise võimalikult lihtsalt oma lepinguid sõlmida ja hallata.

Kindlustuslepingu sõlmimine on üksteisele usalduse väljendamine ja kohustuste jagamine. Klient kohustub andma oma vara kohta õigeid andmeid ja seda hoidma ning kindlustusselts kohustub hüvitama kahjud, kui kliendi varaga midagi juhtub.

Kui kliendi esitatud andmetes esineb asjaolusid, mis viitavad suurele riskile, käivad kindlustusandja esindajad ka kohapeal objekti vaatamas. Näiteks kui eraisik kindlustab vanemat hoonet, mida pole renoveeritud, või kaasneb ettevõtte tegevusega suur tule- või varguseoht.

Eluaseme kindlustamisel oskame ka distantsilt hinnata, kui palju ühe tavapärase hoone taastamine keskmiselt maksab. Koduse vara puhul tugineme valdavalt kliendi hinnangutele. Kui klient soovib kindlustada erilisi asju, nt kollektsioone, antiikesemeid, maale, vaatab kindlustusandja esindaja vara kindlasti kohapeal üle.

Parima kaitse saab klient aga just siis, kui ta ka ise on eeltööd teinud ja hinnanud ära vara taastamise maksumuse. Kui see erineb kindlustusseltsi väljapakutust, tuleb kindlustusväärtus kindlustusandja esindajaga enne lepingu sõlmimist läbi arutada. Tüüpiline põhjus hinnangute erinevuses on see, et ei ole arvestatud ehitushindade kallinemist. Tihti ei mõisteta ka seda, et kindlustusväärtus on hoone taastamise maksumus, mitte selle turuhind.

Lepingute uuendamise üritame teha võimalikult automaatselt. Kui kindlustusobjektile pole tehtud riski oluliselt suurendavaid muudatusi, objekte üle vaatamas ei käida. Tähtis on, et klient meid toimunud muudatustest teavitaks.

Mida suurem on turvalisus ja usaldus, seda paremini on võimalik sõlmida kindlustuslepinguid distantsilt. See on otseselt seotud riigi arengutasemega. Selles ei kahtle aga keegi, et Eesti on arenenud riik.

Autor: Algis Suik