Värske kala Peipsi kandist laadalt

Peipsi järve kõige kuulsam elanik on rääbis, väike valge lihaga kala, eriti hea suitsutatult. Rääbist mõõdeti ämbrikaupa, väiksema koguse pärast polnud mõtet suitsuahju soojaks küttagi. Kuigi välimuselt rohkem tavalise räime moodi, on rääbis tegelikult lõhelistega sugulane. Eks selle pärast ta nii hästi maitsebki.

Praeguseks on Peipsi rääbis vaid ilus lugu, mida lastele rääkida saab - juba viis aastat ei või seda püüda, väheks hakkab jääma. Rääbis elab ka Saadjärves, Võrtsjärves ja Ülemiste järves, aga Peipsi päris oma kala, mida kusagil mujal ei olegi, on peipsi tint. Tint on pisike mõnesentimeetrine kalake, mida kuivatatakse ja millest tehakse tomatikastmes konserve. Rääbisega pole see kalakene kunagi populaarsuselt võistelda suutnud - tindil on eriliselt tugev lõhn, millega raske harjuda.

Lisaks rääbisele ja tindile elab Peipsis veel 35 liiki kala, sööja poolelt vaadatuna on neist paremad koha, ahven, latikas ja haug. Koha-peekoni rullid, valges veinis keedetud koha kukeseenekastmega, ahjus küpsetatud haug koos täidetud tomatitega, haugiterriin, võis praetud ahvenafileed värske kartuli ja tilliga - kõlab hästi, eks ole!

Juba kümmekond kilomeetrit enne järve on tee ääres lisaks kurgimüüjatele näha ka kalamüüjaid. Kõige rohkem on suitsulatikat - prisket ja ilusa kuldse läikega. Kala pärast sai mindudki, väikeses Peipsi-äärses Lohusuus toimus kalalaat.

"Hullumaja, ei osanud arvata, et ostjaid nii palju on," kiitis ja kurtis ühekorraga Tõstamaa mees, kes parajasti uut restitäit tuulehaugi ahju pani. "Meil oli linaskit, angerjat, tuulehaugi, ahvenat, latikat, igasugust kala, kõik müüsime ära." Väikeses Lohusuu vallas elab napilt 900 inimest, laadalisi oli kokku tulnud tuhandeid.

Eespool on müügiplats, tagapool toiduplats. Seal tossasid barbecue-ahi, välikatel kalasupiga, grillid ja pannid. Praetud lesta ja vokitud köögiviljaga kauplejad olid menukad, aga suppi, barbecue-ahjust ja grillpannilt tulnud kala jagati rahvale hoopis tasuta: vallavalitsuse poolt oli korraldustöö, OÜ Peipsi Grupilt kala ning barbecue-meeskonnalt nende vaba tahe ja aeg. Ahjust tulnud kohafilee värske hapukurgi ja musta leivaga oli ehtne gurmeetoit.

"Peipsist tuleb koha, ahvenat, haugi, latikat. Varem tuli rääbist, väga palju oli, aga enam ei ole. Täna siin oli rääbist, Soomest toodud. Oli tavalist rääbist ja pisikest nõelrääbist. Aga muidugi ei jätku ainult Peipsi kalast, oleme kutsunud siia kalamüüjaid ka mujalt," räägib Raimo Kivi Lohusuu Rannakultuuri Seltsist. Laadal oli kalamüüjaid Hiiumaalt, Saare Kalurist, Pärnu kandist Tõstamaalt. Korraldajad jäid rahule, inimesi oli palju.

"Kala oleks võinud küll rohkem olla, kalamüüjad kurdavad, et rahva ees häbi, kõik kala juba otsas. Et oleks jätkunud küll kaasa tuua, aga ei osatud arvata, et nii hästi kaubaks läheb," oli Raimo Kivi kurtjatega ühel nõul. Kasutasin juhust ja küsisin härra Kivilt, mida Lohusuu Rannakultuuri Selts veel teeb.

"Naised teevad käsitööd, näed, sellesama telgi seinadki on meie naiste tehtud (infotelgi seinteks on kaunid kõrkjavaibad). Üle tee koolimajas on talvel tehtud näputööst üleval näitus. Ja veel oleme kogunud vanu fotosid kohalikust kalurielust ja püüniseid ja muid kalapüügivahendeid." Näitusel oli ka eesti keelde õ-tähe toonud Otto Wilhelm Masingu tuba, kes siitkandist pärit on.

Õhtul kodus puhastasin kaasaostetud Peipsi ahvenad ära, pintseldasin oliiviõliga üle ja panin grillile - ilma Lohusuu kalalaadata sellist hõrgutavat õhtusööki poleks olnud. Peaaegu nagu omapüütud kalade maitse oli neil. Jään ootama järgmisi laatu: sibulalaata, kapsalaata, sõstralaata, maasikalaata, õunalaata, kurgilaata, seenelaata. Küll nad kunagi ikka tulevad.

Fotod: Heidi Vihma