Ah, ma tegin kõigest nalja!

Väiksena naersin ma teiste inimeste õnnetuste üle. Mitte selle pärast, et inimesed kannatavad, vaid mul oli taipu situatsioonikoomika peale.

Näiteks, käisin "Hamletit" kaemas. Esimese vaatuse lõpus otsustas kellegi esireas istuja seedetrakt teda alt vedada. Väike korin kogus Shakespeare'i värsside vahel jõudu ja jõudis kuulsa "olla või mitte olla" rea ajal võimsa crescendo'ni. Kehahelide sümfoonia ajas üsna paljud saalisolijad naerma, olgugi, et teatrisse maanduvad enamasti keskmisest tsiviliseeritumad inimesed. Dirigendist oli kahju, aga… Antud olukorras oli nalja laialt.

Väga tihti leian ennast tegemast sarkastilisi märkusi kellegi pihta, vahel isegi täiesti alusetult, kas või kõigest selleks, et seltskonnas tuju üleval hoida. Ilmast ega koolist ma suurt rääkida ei viitsi - palju kergem on kellegi kulul tögada. Eriti tore on veel siis, kui objekt ise ka huumorist aru saab. Alati aga nii hästi ei lähe.

Mõned inimesed on ka teeseldud kriitika suhtes õrnad ja võivad seda väga valesti tõlgendada. Mul just täna oli koolis situatsioon ning ma jõudsin, olles viisakalt vabandanud, järeldusele, kuivõrd kerge on kaotada ja samas ka võita sõpru õelutsemisega.

Ärapanemine esitatakse tünga pähe ja enamasti selle üle naerdakse ja antakse andeks. Minu arvates aga üldse see moment, et seltskonnas kõhtude kõverdamiseks tuleb kedagi madaldada, on traagiline.

Heasüdamlik huumor - kas seda üldse eksisteerib? Kas huumori kõrval ongi sõnaraamatus nüüd: "Pahatahtlik, alavääristava varjundiga sõnademäng soovitatavalt kellegi riietuse, maneeride, kehakaalu vms kulul." Võib olla tõesti.

Ma olen vägagi küüniline inimene, kel on sõpradelegi raske öelda, et ma armastan neid. Kui, siis mängin selle alati koomiliselt välja, et jumala eest, mitte lasta siirusel läbi kumada. Meedia kujutab ju sarkastilisi, mõjuvõimsaid inimesi ülevatena. Näiteks "Saatan kannab Pradat", kõikide power-eitede musterfilm, triumfeerib edetabelites, õpetades vaatajatele, kuidas kaaskodanikke kümne minutiga talla alla trampida ja neile sülitada. Sest see on ju cool!

Loomulikult, naerda on alati hea, aga ärme unusta, et vahel võib endalegi üllatuseks pälvida teiste inimeste tähelepanu ja soosingut ka komplimentidega.

Muide, sõbrad, ma armastan teid. Ja ma ei teinud nalja.

Autor: Joonatan Allandi