Jaapan: korras ja puhas joonistatud multifilmimaa

Üllatuslikult pole maailma ühe edukama majandusega riik turisti jaoks sugugi nii kallis, kui Euroopas kiputakse arvama. Reisimine Jaapanis on rahaliselt jõukohane kõigile, kes näiteks Itaalias puhata jaksavad. Tõsi, kohalejõudmine on kulukas.

Jaapanisse reisi plaanides tuleb arvestada, et inglise keelt jaapanlased eriti ei räägi ja jaapani keele kiire äraõppimine on enamikule turistidele võimatu. Samas saab hakkama kehakeele ja naeratustega, viisakus ja heatahtlikkus külaliste suhtes on jaapanlastel sügavalt veres. Jaapani-reis oli üks vähestest, kus keegi ei üritanud meile midagi pähe määrida, meilt raha välja petta ega ära varastada, ja kus keelduti jootrahast.

Hotellis ööbimine pole Jaapanis sugugi jube kallis. Seitse ööd kolmetärnihotelli kaheses toas Nagoya kesklinnas läheb maksma ca 10 000 krooni. Tuba on väike, vannituba veelgi väiksem ja kraanikauss asub kummaliselt madalal, kuid voodid on täiesti normaalses mõõdus.

Kaks linast yukata't (kitlisarnane asi) ootab voodi peal, õhtuti pärast dušši on neid väga mõnus selga tõmmata. Eriti kui oled trampinud 12 tundi niiskes kuumas kliimas ja kõik ihuliikmed kleepuvad. Hommikusööki hinna sees küll pole, seda sööme mõnes kohvikus või siis võtame koridoris nuudliautomaadist ühe vürtsika topsi. See maksab 20 krooni.

Oi, kuidas nad armastavad automaate! Automaatidest saab õlut, mahla, jääkohvi, vett, nuudleid, šokolaadi, sigarette. Automaate on sõna otseses mõttes iga paarisaja meetri peal. Need on terved ja ilmselt ei tule keegi selle peale, et neid lõhkuda. Rikutud mõtlemisega eurooplane näeb siin muidugi vaba ligipääsuga õlleallikat teismeliste jaoks. Enamik asju automaatides maksab 150-200 jeeni ehk 15-20 krooni.

Vähenõudlikumad reisijad saavad paar päeva söönuks-joonuks ka ainult automaate kasutades, nuudlitopse on vähemalt viit eri sorti. Karastusjoogid on Jaapanis kõik korralikud vitamiinilaksud, vitamiine ja mineraale on lisatud enamvähem kõigele, mis ei sisalda alkoholi.

Rongidega sõitsime nädalaga rohkem kui ilmselt terve varasema elu jooksul, iga päev sadu kilomeetreid. Reeglina kasutasime kõige kiiremaid, Shinkansene. Rongid on puhtad ja vaiksed, tumedasilmsed põnnid silmitsevad reisi kestel kahte valget hiidinimest varjamatu huviga. Kenad tütarlapsed lükkavad kärusid jäätee, õlle, sushikarpide ja näksidega. Kell 11.30 algab Jaapanis lõuna ja pulkadel lastakse välkuda ka rongis.

Rongisõit on kallis - näiteks üheotsapilet Jaapani suuruselt neljandast linnast Nagoyast 262 km eemal asuvasse

Tokyosse maksab tuhat krooni. Seda saab ennetada, ostes ette ära Japan Rail Passi, mis maksab ca 3000 krooni inimese kohta, aga aktiivsel ringiliikumisel tasub end kuhjaga ära. Säästsime nii kahe peale nädalaga 20 000 krooni.

Lisaks rahalisele võidule on veel olulisem ajasääst. Näiteks sõit Osakast Tokyosse kiirrongiga nõuab 2,5-3 tundi, paljude ümberistumistega tavarongil või bussil võtab sama vahemaa kolm korda enam.

Japan Rail Passi puhul on hea seegi, et sellega saab broneerida endale rongi kohad tasuta, muidu on see tasuline. Broneeringutega vagun on tühjem ja vaiksem ning seal mahub kindlasti istuma.

Jaapani templitest pole vist mõtet rääkida, sest budistlike templite mesilasvaha lõhna ja munkade kurgupõhjaüminat ei saa kirjas edasi anda. Samuti ka šinto templite süngeid pimedaid parke, kus tuhandeaastaste küpresside vahel hüplevad suured rongasarnased linnud. Ja mille puust sissepääsud meenutavad nii väga eestlaste jaanikuväravaid.

Nii et parem minge vaadake ise. Sissepääs templitesse on tasuta. Pildistada ja filmida tohib sees ka. Viisakas inimene muidugi teenistuse ajal ei filmi. Meie saime seda teada siis, kui filmima hakkasime.

Templeid on palju Kyotos ja selle lähikonnas. Kyotos kui Jaapani ajaloolises pealinnas asub ka kunagine keisripalee, kuhu ekskursioonile pääsemiseks tuleb enne kirja panna - sama kehtib Tokyo keisripalee kohta. Seda saab lihtsalt ja mugavalt teha internetis. Kirja pandud ajal lähed keisrilossi väravasse, pass kaasas, sissepääs on tasuta. Palee pole meie mõistes just palee, aga väärib vaatamist.

Jaapani aedu on mõnus külastada mõnel vaiksel udusel varahommikul, kui aiad on veel inimtühjad ja vaid hiigelsuured kuldkalad löövad tiikides lupsu.

Näiteks Nagoyast pooleteise tunnise rongisõidu kaugusel asuva Himeiji kindluse ümber asuvad aiad. Lonely Planeti reisiraamatu väitel on tegemist ühe Jaapani kõige märkimisväärsema ehitisega omasuguste seas. Kindlus ise tasub samuti vaatamist, seda just varasel hommikutunnil, kui pole veel sädistavate koolilaste ekskursioone.

Aiad on Jaapanis imeilusad ja kuidagi tüüned. Rahustavad nagu meri. Ma ei tea feng shui'st kuigi palju, aga neis aedades jalutades hakkab lihtsalt hea. Need on aiad nagu kunstiteosed, mida kunstnikest aednikud kääridega viimistlevad.

Jaapanlased kindlasti vabandavad mind, et nimetan kõrtsideks kõiki nende täiesti eripäraseid söögikohti. Jaapani kõrtsis jääb alati väike üllatusmoment, mis sööki sulle õigupoolest tuuakse. Keskmine ettekandja inglise keelt ei räägi ja menüüd on hieroglüüfides. Õnneks on menüüdes paljude roogade juures pildid.

Tõsi, kord sain omleti asemel mitmesuguste köögiviljadega pikitud suure pannkoogi sarnase asja, aga see oli väga maitsev. Teinekord kraamis inglise keelt mitte mõistnud ettekandja ühes raudteejaama söögikohas kapist välja hulga butafoorseid praade ja ma siis näpuga näitasin, mida tahan. Butafoorsed sööginäidised on väljas iga söögikoha akna taga. Tavaline kõrtsitoit või nn komplekslõuna (nuudlid või riis, mingi lihakaste ja supp) maksab 80-100 krooni.

Jaapanis juuakse palju õlut ja saket muidugi ka. See on omamoodi huvitav vaatepilt, kuidas tumedates ülikondades salaryman'id - jaapani vaste pintsaklipslastele - vallutavad tööpäeva lõppedes enamiku joogipaikadest. Vaid üksikud mehed (naisi töötab Jaapani kontorihoonetes endiselt vähe) seavad sammud kodupoole.

Õlu on neil hea, sake on nagu sake ikka, eurooplane korra proovib seda eksootika mõttes ja siis naaseb tuttavliku maitsega õlle juurde. Pool liitrit heledat õlut maksab kõrtsis 40-70 krooni.

Tokyo keisrilossi juures on täpselt üks koht, umbes sada meetrit lai, kust tohib pildistada üle jõekääru paistvat lossi nurka. Mujal pildistama hakates suunavad viisakalt naeratavad ja kummardavad politseinikud sind kiiresti õigele kohale. Jaapanlased armastavad korda ja reegleid.

Kes tahab pilti tegema minna, siis rongiga saab kohe Tokyo keisripalee lähistele.

Tokyo kõige äkilisem ja moodsam linnaosa kannab nime Shinjuku. Seal on palju pilvelõhkujaid, veiklevaid reklaame ja muidugi metsikult inimesi. Jõudsime sinna lõuna ajal, mis tähendas ümberringi massi mustvalgesse riietatud väikeseid inimesi.

Mustades seelikutes ja valgete pluusidega Jaapani koolitüdrukud ning mustades ülikondades ja valgete särkidega pintsaklipslased suundusid kõik korraga lõunat sööma. Inimhulgast annab ehk ettekujutluse see, et Shinjuku raudteejaama läbib päevas enam kui kaks miljonit inimest - tegemist on Jaapani vilkaima jaamaga.

Mis seal salata, Tokyo oli minu jaoks kõige vähem seda, mida ma oma kujutlustes pean jaapanipäraseks. Tokyo on tavaline suurlinn, õigemini peaks teda vist nimetama metropoliks. Sõitsime liftiga väidetavalt ühe Aasia kõrgeima hoone otsa, ka sealt vaadates jätkus linn igas suunas maakera kumeruste taha.

Jaapaniga tutvumist ei tasugi vast alustada Tokyost, aga see on maitse asi. Kindel on see, et Jaapaniga tutvumist tasub alustada igal juhul.