Erki Urva ei häbene nõukaaegseid ameteid

Marko Liibak 19. oktoober 2006, 00:00

Mäletate, millal teenisite oma esimese taskuraha?

Jah, väga hästi mäletan, sest see oli päris eriskummaline. Ma olin päris poisike, kui perega Keila-Joal suvitamas käisime. Üks päev tulin rannast ja üks naine astus minu juurde ning küsis, kas tahan modelliks tulla. Tuli välja, et samas lähedal on kunstiülikooli tudengid laagris ning neil oli modelle vaja. Nii ma käisingi neile kaks päeva raha eest poseerimas.

Üldiselt hakkasin töötama suviti üsna varakult. Kuna isa töötas Tartus leivatehases, käisin suviti seal leivakaste parandamas. Tööraamatus on isegi kanne, et olin leivatehases kotikloppija.

Tartu Ülikooli lõpetamise ja CV järgi esimese töökoha vahe on neli aastat. Miks?

Ma töötasin paljudes erinevates asutustes. Oma CVsse olen tavaliselt kirjutanud erinevad riiklikud asutused. Tegelikult näiteks pärast tipi lõpetamist oli esimene töökoht plaanikomitees, kus olin majanduse juhtimise teadusliku uurimise instituudi ökonomist. Olen leidnud, et neid nii-öelda punaseid ameteid ei ole vaja CVsse lahti kirjutanud.

Oma tõsisemaks töö tegemise alguseks pean siiski seda aega, kui sai alustatud ettevõtlusega Eesti Puhkereisides (hilisem Estonian Holiday - toim). Toona küll Tallinna Inturisti nime all.

Miks siiski pole CVsse lisanud nõukaaegseid ameteid?

Esiteks on mu CV piisavalt pikk. Samas ma ei häbene neid, kuid ma ei näe põhjust, miks ma pean seda eksponeerima, näiteks, et olin komsomolis või olin pioneer. Ma ei ole seda kunagi ka varjanud.

Kahetsete neid ameteid?

Ei. Mida see kahetsust ikka annab. Me oleme oma aja inimesed - tänapäeval on jah kerge öelda, et mida oleks üks või teine teisiti teinud. Ma leian, et ma ei ole ei Eestile ega ka kellelegi isiklikult halba teinud.

Hilisema elu kohta võin küll öelda, et võib-olla olen teinud mõne sammu, mida poleks pidanud tegema. Kuid, mis see kahetsemine enam aitab.

Millise sammu?

Näiteks võib-olla 1996. aastal tegin oma elus vea. Ei kujutanud päris hästi ette, kuhu ma sukeldun.

Mis siis juhtus?

1996. aastal lõpetasin oma tegevused Estonian Holidays ja liitusin teise turismifirmaga Wris. Seal aga ei olnud omanike ja juhtimisstruktuuride suhted paigas. Nii, et ma ei saanud oma tööd teha, nii nagu oleksin tahtnud. See oli üks selline koht, kus lihtsalt ühel hetkel tundsin, et nüüd on kõik, mul on kõrini ning ma lõpetan. Kuigi sealt minema marssisin, ei teadnud ma tol hetkel, mida ma edasi tegema hakkan.

Te olete töötanud mitmes eri valdkonnas - panganduses, lennunduses ja turisminduses?

Tegelikult suures osas on tööiseloom nende puhul suhteliselt sarnane olnud. Peamiselt on olnud tegemist klienditeenindamisega.

Kuigi, tõsi, teenused on küll erinevad, on nendes valdkondades kliendisuhete ja müügiga tegelemine sarnane. Erinevad võivad olla ka tehnoloogiad.

Kõige kauem olete olnud Estonian Airis, milline see periood Teie jaoks oli?

Äärmiselt põnev ja äärmiselt kurnav periood oli. Ma arvan, et suutsime oma meeskonnaga ära teha suure ja olulise töö. Kui me ei oleks alustatud oluliste strateegiliste muudatustega, oleks Estonian Air olnud praegu oluliselt kehvemas seisus, kui ta on.

Mina tunnen tagantjärele küll uhkust, et Estonian Air oli minu ajal üks vähestest maailma lennufirmadest, mis on alates 2001. aastast kasumis olnud.

Ometi aastal 2005 lahkusite, ajakirjanduse andmeil teid vallandati?

Jah, mu lahkumine vabatahtlik küll ei olnud. Kuid siiski nimetan seda vastastikuseks kokkuleppeks.

Korporatiivses maailmas on väga tavaline see, et uued omanikud (2003. aastal sai Estonian Airi üheks omanikuks SAS - toim.) tahavad leida nii-öelda oma inimese. Ilmselt siis ma ei olnud neile oma inimene, ilmselt olin rohkem Maerski (Estonian Airi varasem kaasomanik - toim) inimene.

Pean tunnistama, et Maerski-aegsete kolleegidega saan siiamaani hästi läbi.

Aga jah, nagu ütlesin, pean Estonian Airist lahkumist kokkuleppeks, sest mulle sai selgeks, et ega mul seal eriti kaua võimalust tegutseda ei ole - see hakkas muutuma vaimu nüristavaks.

On Teil kahjutunne sealt lahkumisest?

Kui seda kahjutundeks saab nimetada, kuid ma olen lennunduse fänn kogu aeg olnud ning mind on huvitanud nii lennunduse kommertspool kui ka tehnoloogia. Kui Estonian Airi läksin, kuigi mul lennunduse kogemust ei olnud, tundsin üsna pea, et ma olen koju jõudnud.

Samas teisest küljest vabanesin sealt lahkumisega suurest stressist, sain tükk aega puhata ning tegeleda ennast huvitavate asjadega.

Mis siis viga oli, ei lastud tööd teha?

Ütleme nii, et viimased pool aastat on üsna vähe võimalust teha tegelikku tööd. Põhiline aeg läks selle asemel erinevate äriplaanide kirjutamisele ja vormistamisele - ühesõnaga - firmasisesele bürokraatiale. Pidevalt tuli ka midagi tõestada.

Loomulikult võtsime meeskonnaga ette samme, mis ei õnnestunud loodetult, mis pani täiendava pressi peale.

Minu jaoks oli kõige keerulisem ehk tegelikult see, et oli selgelt tunnetatav, et omanikud ei oodanud Estonian Airilt seda, mida meie oma meeskonnaga oleks tahtnud, ehk agressiivsemat arengut ning lühiajaliste finantshuvide ohverdamist pikemaajalistele.

Sestap läksid nägemused omanike omast lahku - sealt poolt oli nõue, et palju raha ja kohe.

Teie hobideks on kulinaaria ja aiatöö, miks just need?

Aiatööd saab suvel maakodus päris palju tehtud. Meeldib ning ilmselt on mingid maainimese geenid sees. Süüa teha on mulle kogu aeg meeldinud. See võib aga ohtlikuks muutuda - vahest oleks hea dieeti pidada. Samas, ega seda aega söögitegemiseks eriti ei jäägi. Eriti nüüdsel ajal on söögitegemist vähemaks jäänud, kuna lapsed on juba suuremaks kasvanud ja sööjaid majas vähem.

Kas siis abikaasa on Teist vähem köögis liikunud?

Ei, meil on tööjaotus. Mina olen köögis rohkem nädalavahetustel ja abikaasa nädala sees. Tööjaotus on ka selles mõttes, et mina ei küpseta kunagi kooki. See on jäänud abikaasa rolliks.

Tunnen Erkit lähemalt alates tema tööleasumisest Estonian Airis. Sel hetkel olid tema üldised teadmised lennundusest otseselt selle valdkonnaga kokku puutumata kohta hämmastavalt head. Erilist muljet avaldas mulle aga see, kui kiiresti saavutas Erki professionaalse lennundusspetsialisti taseme ning meeskonda sulandus. See peegeldab hästi Erki tahet pühenduda oma tegevusalale täielikult.

Erkiga on kerge koos töötada. Estonian Airis oli ühiste arusaamade ja vastastikuse mõistmise baasil lihtne erinevaid ideid realiseerida ning muudatusi kiiresti ellu viia. Erki juhitud firma oli paindlik, kiire ja innovaatiline, just selline, mida eeldas kiiresti muutuv lennunduskeskkond.

Ülemusena on Erki tulemustele orienteeritud demokraatlik juht, jättes tulemuste saavutamise viisi alluvate otsustada. Kolleegina on ta avatud ja sõbralik ning oskab luua hästitoimivat meeskonda.

Erki on emotsionaalne inimene ja see on nii tema puuduseks kui ka vooruseks. Teravad väljaütlemised probleemolukordades võivad küll olla õigustatud, kui ei pruugi olukorra lahendamisele kaasa aidata. Edu korral innustab aga tema positiivsus ja sära ka kaasvõitlejaid.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:21
Otsi:

Ava täpsem otsing