Uus kodu: rõõm või peavalu?

Märkamatult ongi suvest saanud sügis. No küll oli tänavu kaunis suvi, õhkavad need, kes veel rannas päikese käes praadimisest pruunid. Ja ega ehitajadki ilmselt nuriseda saa, selliste ilmadega ju lausa rõõm välitöid teha. Vaid aiapidajatel-rajajatel on meel ilmselt pisut mõru, kippus liigne kuivus ju taimedele ning murule liiga tegema.

Aga olgu selle suvega kuidas on, läbi on ta selleks korraks nagunii. Ilmselt loodab enamik kevadel ehitusega alustanud majaomanikest hiljemalt jõuluks uude koju saada. Või siis vähemalt katuse alla saanud majakarpi viimistlema hakata.

Ilmselt ei malda keegi praegu kannatada aastast pikemat ehitusaega. Või nagu ütles üks kinnisvaramaakler ehitamise kiiruse kohta, et nelja kuuga maja püstipanek on jama, aga seitse-kaheksa kuud täiesti normaalne aeg. Selline tööde jaotus, et esimesel suvel vundament, teisel karp ja kolmandal viimistlus, tunduks aga praeguste ehitustempode juures lausvenitamisena.

Aga just sellised küsimused nagu kust uued töömehed leida või kui kiiresti kallineb nii töö kui ka materjal panevad omanikku vahel liigseltki kiirustama. Ning kiirustamisest alguse saanud vigade parandus võib hiljem varjutada kogu rõõmu uuest kodust. Rääkimata vaevast ja rahast, mis sellele lisaks kulub.

Nurinat kehva kvaliteedi, kohati aga lausa ehitusporno üle hakkab kostuma üha valjemalt. Mõned julgemad on asjaga ka kohtusse ning meediakanalitesse jõudnud. Enamik aga lepib tekkivate kipsipragude ning muude taoliste pisivigadega, mis küll häirivad, aga otseselt elamist ka ei sega.

Muidu, mine tea, kas ei muuda garantiiremont asja hullemaks. Või kas õnnestub korterit või maja maha müües midagi paremat vastu saada. Alati on ju võimalus veelgi suurema portsu otsa sattuda ning kinnisvara hinnad kappavad vaatamata ülekuumenemise kollijuttudele rahumeeli aina kõrgemale.