Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Eestlanna uus elu Aafrikas Namiibias

Kadi Heinsalu 08. november 2006, 00:00

Pärast paariaastast tutvust ja külaskäike otsustasime oma elud siduda. Abiellusime 2005. aasta suvel Eestis ning asusime elama Namiibiasse, sest nii tundus lihtsam. Mind ootas ees koduperenaise ja suure pere ema roll. Eestis töötasin viimati Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses.

Allester on Namiibias sündinud, tema esivanemad rändasid Aafrikasse kunagi Saksamaalt. Tal on oma kliimasüsteemide müügi ja paigaldamisega tegelev ettevõte ning suur maja, kus elavad ka tema lapsed eelmisest abielust: üheteistaastane Karl-Heinz ja viieaastane Bianca. Minul on kümneaastane tütar Rebeka.

Enamik inimesi minu tutvusringkonnast pooldas minu otsust hakata elama Namiibias, aga oli ka kahtlejaid. Üks neist minu ema. Ilmselt muretseks iga ema, kes pole oma silmaga näinud, kuhu tema tütar elama asub. Ettekujutus Aafrikast on midagi muud kui tegelikkus. Seda tõdesin ma Allesteri esimest korda Namiibias külastades. Ka mina ei oleks arvanud, et Aafrikas nii palju Euroopat võib kohata: supermarketid, korralikud maanteed, palju valgeid inimesi, heal tasemel arstiabi.

Nüüdseks oleme Allesteriga ühist leiba jaganud juba üle aasta ja meie pere on kasvanud viiest liikmest kuueliikmeliseks. Namiibias sündis meile pisike tütar Maiken.

Kui sain teada Maikeni olemasolust, valdas mind hetkeks paanika. Olin just asunud elama uude keskkonda ja loonud uue perekonna. Ma ei teadnud, kuidas harjub Rebeka siinse eluoluga ning milline hakkab välja nägema koduperenaise elu. Nüüd siis veel ka väike laps!

Mingeid toetusi Namiibias emadele ja lastele ei ole. Lapsepuhkus on kolm kuud töökoha säilitamisega, seejärel vaatab lapse järele kas vanaema või hoidja. Sünnitamine erahaiglas on väga kallis, umbes 20 000 Eesti krooni. Sealjuures peab naine kõik vajalikud asjad lapse ja enda tarvis ise kaasa võtma: riided, pesemisvahendid, mähkmed, imiku nabapuhastusvahendid. Arvele kirjutatakse kõik: mitu paari kindaid kasutati, mitu vatitupsu, kui palju destilleeritud vett jne. Maikeni nimepanek venis mitu kuud, kuna minu elamis- ja tööluba oli alles ajamisel - asjad võtavad siin väga kaua aega. Oma elamisluba ei ole ma siiani saanud. Maikenile jäi Eesti kodakondsus, kuna nii on lihtsam Eestis külas käia. Kui ta oleks namiiblanna, tuleks edaspidi sõita Euroopasse Eesti viisa järele, enne kui üldse reisida saaks.

Hoolimata mitmekeelsest ühiskonnast ja ka meie rahvusvahelisest perekonnast ei ole meie peres keelebarjääri olnud. Tütar Rebeka tuli Namiibiasse, olles eelnevalt küll veidi õppinud saksa ja inglise keelt, kuid suhelda ta neis keeltes ei osanud. Pärast kolmekuulist intensiivset saksa keele õpet võis ta vabalt Allesteri ja tema pereliikmetega saksa keeles suhelda ning õppida saksakeelses koolis. Inglise keel tuli iseenesest ilmselt Cartoon Networki vaadates ja teiste lastega suheldes. Inglise keel on siin riigikeel: selles keeles räägivad valdavalt mustanahalised ministrid, edastatakse teleprogrammi, antakse välja ajalehti ja käib ametlik asjaajamine. On üsna tavaline, et inimesed valdavad Namiibias nii inglise, saksa kui ka afrikaani keelt.

Riik on suur, umbes 18 korda suurem kui Eesti, ja asustus üks hõredamaid maailmas. Võid sõita tundide kaupa mööda teed ilma ühtegi hingelist kohtamata. Inimesi elab siin 1,8 miljonit, kelle seas on esindatud vähemalt üksteist etnilist gruppi. Teisi eestlasi pole ma kohanud, küll aga elab siin palju venelasi, ka meie kodulinnas.

Elame euroopalikus väikelinnas Swakopmundis, mis on pikalt välja veninud mööda Atlandi ookeani kallast, lihtsad eramajad ja villad üksteise järel. Meie maja asub Atlandi ookeani ääres, siin elavad ka meie kolm kassi, kelle seas üks hallikarvaline Eesti kass, kilpkonnad, kanad ja kuked. Suurt maja aitab korras hoida koduabiline.

Namiibias elatakse peamiselt suurtes eramajades, mistõttu on üsna tavaline, et igas peres on koduabiline ja aednik. Maju ei köeta. Kui väljas on külm, on ka sees külm, istud, jope seljas või tekk ümber. Talv on siin rannikualal võrreldav Eesti kevadega ja suvi Eesti suvega. Sisemaal on suvel tihti kuni 40 kraadi sooja ja talvel pole haruldased öised miinuskraadid.

Siin on kõigil ruumi oma harrastusteks. Tihti läheme nädalavahetusel ookeani äärde kalale või kõrbesse liivaluidetele. Kalastamine on väga levinud spordiala. Ka Allester ja tema poeg võtavad kalastamisvõistlustest osa. Allester kuulub rahvusvahelisse kalastajate komiteesse, kus on ka Zimbabwe ja LAVi esindajad. Vähipüügihooajal sukelduvad kõik vähke püüdma. Koolivaheaegadel sõidab suurem osa peresid ookeani äärde puhkama. Ka spordiklubid on populaarsed, saalid avatakse kell kuus hommikul. Mina tegelen siin spinningu ja kikkpoksiga.

Usult on enamus rahvast kristlased. Kirikus käib pühapäeviti pea iga namiiblane. Pole mõtet sel ajal kellelegi helistada, nad on kirikus ja telefonid välja lülitatud.

Kuigi elame ookeani ääres, süüakse siin peamiselt liha. Vastupidiselt eestlastele, kes söövad põhiliselt sealiha, armastatakse siin looma-, lamba- ja ulukiliha. Nii olen minagi harjunud õhtusöögiks kudu või orüksit (teravate sarvedega kitsest kopsakam kabjaline) valmistama. Suppe süüakse siin väga harva ning magusat kohupiima ega kohukesi ei ole.

Päev algab varakult, päikesetõusul. Poed avatakse kaheksa ajal, kool algab juba kell seitse. Kuulsas Etosha rahvuspargis kohtab poeakendel ja laagrikohti piiravatel aedadel ka silte "Päikesetõusust loojanguni" - see tähendab, et kui jõuad autoga pargiväravate taha pärast loojangut, pead maanteele hommikut ootama jääma.

Viime autoga Rebeka ja Karl-Heinzi kooli ning hiljem läheme neile järele. Igal hommikul rivistuvad lapsed kooliõuele hommikupalveks. Palvetatakse kord saksa, kord inglise, kord afrikaani või mõnes muus kohalikus keeles, nagu herero või damara keel. Namib Primary School on üks vähestest koolidest, kus soovi korral õpetatakse ka herero või oshiwambo keelt. Õppimine on tasuline, ehkki õigus haridusele on kõigil. Kui vanematel õpingute jaoks raha pole ja kui ei leidu ka heatahtlikke Saksa onusid ja tädisid tasujatena, jääbki laps koolitarkusest ilma.

Meie laste kool meenutab oma range distsipliini tõttu küll pigem mõnd vana külakooli, kus õpetaja, kulm krimpsus, kepiga mööda klassi ringi käib ja lastele vastu näppe virutab. Ühes klassis õpivad koos nii musta kui ka valge nahavärviga lapsed. Et seda segasummasuvilat ohjes hoida, kasutataksegi lisaks valjule häälele, mis pigem hüsteerilist karjumist meenutab, mitmesuguseid karistusviise. Kes peab mitukümmend minutit järjest tooli oma pea kohal hoidma, kes saab joonlauaga vastu näppe või kepiga vastu pead. Kel veab, peab lihtsalt ilukirja harjutama.

Rebeka on selles koolis käinud aasta. Pea iga päev koolist tulles kaebas ta peavalusid. Ütles, et koolis on palju lärmi ja õpetaja karjub laste peale. Tema peavaluhood on nüüdseks küll järele andnud, kuid kartus oma arvamust ja mõtteid avaldada ilmselt jääb.

Kell üks helisevad koolides kellad ja äkitselt on pool linna sinistes jakkides koolilapsi täis. Igal koolil on oma koolivorm. Tänavatel lehvitavad õpilased stoppmärkidega, et teavitada autojuhte lastevoolust. Ühistransporti kui niisugust Namiibias ei ole. Inimesed liiguvad kas jala, autoga või taksoga. Suuremate linnade vahel liigub kaugliinibuss ja rong. Igas linnas on väike lennujaam.

Puudust tunnen siin kultuuriüritustest. Namiibias on kaks teatrit, mõlemad pealinnas Windhoekis, mis asub Swakopmundist 400 km kaugusel. Ma ei ole neid veel külastanud. Küll aga olen paaril korral käinud meie linnas lasteteatris.

Swakopmund on rajatud Namiibia kõrbe. See väike kuurortlinn kasvab kiiresti. Miljoneid Namiibia dollareid (üks Namiibia dollar on umbes kaks Eesti krooni) maksvad elumajad ja korterid kerkivad lausa silmnähtavalt nii ookeani ääres kui ka kõrbes. Kinnisvarahinnad

on samal tasemel Namiibia pealinna Windhoekiga.

Muidu rahulik Swakopmund on rahvast pungil peamiselt detsembri- ja jaanuarikuus, kui inimesed üle Namiibia, aga ka Lõuna-Aafrika Vabariigist, ookeani äärde puhkama sõidavad. Swakopmundlasena tahaks sellal küll pigem põgeneda rahvasummast ja automürast, kui võtta osa kõigist üritustest, mis siis linnas ja rannas toimuvad, ning venida kannatlikult autodest ummistunud tänavatel.

Turiste kohtab Swakopmundis iga päev, kuid see ei häiri kedagi - nad on lahutamatu osa linnast. Eesti turisti võib siin näha ainult juhul, kui oled külastusest eelnevalt informeeritud. Suurte turistibussidega sõidavad peamiselt sakslased, inglased ja ameeriklased. Korra on mul õnnestunud kuulda poes ka soome keelt.

Linna väiksusest annab tunda seegi, kui poodides igapäevaseid oste tehes kassiirid naeratades pärivad, kuidas läheb ja kuidas pere pesamuna elab. Isegi koolis ootab õpetaja, et uut ilmakodanikku ikka näitama tuldaks. Tänavatel ja poodides astuvad inimesed ligi ning kukuvad lobisema justkui ammuse tuttavaga. Ka komplimentidega ei olda siin kitsid. Inimesed on avatud ja rõõmsameelsed.

Elatakse üks päev korraga - päiksetõusust loojanguni.

Fotod: erakogu

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:22
Otsi:

Ava täpsem otsing