Väikeste imede tegijad

Juta Raudnask 06. detsember 2006, 00:00

Naiste üks lootus oma firmat asutades oli, et ehk jääb ise omanik olles veidi rohkem aega endale. Babyspordi populaarsuse tõttu on tegelikkus osutunud vastupidiseks, tööpäevad venivad aina pikemaks. Ent Urmi ja Eve ei kurda, sest neile annab töö väikeste lastega positiivse laengu. Kellelegi "ei" öelda nad mitte ainult ei oska, vaid ka ei soovi.

Eve ja Urmi tutvusid koos Tartu Ülikooli lastekliinikus töötades. Tihedamalt sidus neid ühine koolitusreis Saksamaale 1993. aastal. Reisi pidid naised ise kinni maksma. Tol ajal ei olnud fonde, kust raha küsida, tuli otsida sponsoreid. Urmi mõtles, kust raha küsida, Eve läks ja koputas ustele. "Meil on aja jooksul rollid paika loksunud. Minul on rohkem mõtteid, mida ja kuidas teha, Evel on rohkem pealehakkamist, tema läheb ja teeb asja ära," räägib Urmi, et nii nagu omavaheline tööjaotus kunagi välja kujunes, niisuguseks on see ka jäänud.

Õppimine. Tollal Eestis füsioteraapiat eraldi erialana ei õpetatud, mõlemad naised on lõpetanud kehakultuuri teaduskonna, Eve spordiametnikuna, Urmi kehalise kasvatuse õpetajana. Nüüdseks on täienduskoolitusi nii Eestis kui ka välismaal läbitud palju.

"Ikka igal aastal käime mõnel koolitusel," räägib Urmi. "Kui alguses omandasime alati palju uusi teadmisi ja ideid, siis nüüd saame enamasti kinnitust, et teeme kõik asjad õigesti."

Eve lisab omalt poolt, et iga koolitus on vähemalt natuke mõtteid värskendanud. Kuigi nüüdseks õpetatakse Tartu Ülikoolis füsioteraapiat eraldi erialana ja saadakse praktikat ka laste füsioteraapias, leiavad Urmi ja Eve mõlemad, et laste füsioterapeutidest on Eestis siiski suur puudus.

Eve ja Urmi on löönud kaasa projektis, kus muu hulgas käisid maakohtades hindamas puuetega laste psühhomotoorset arengut ja igapäevategemistega toimetulekut. Sealt tuli selgelt välja, et väiksemates kohtades oleks hädasti vaja rohkem füsioterapeute. Kahjuks oli lapsi, keda õige abi varasem kättesaadavus oleks arvatavasti oluliselt aidata suutnud.

Naised aitavad ka ise kaasa, et tulevikus rohkem professionaalseid laste füsioterapeute oleks, juhendades Babyspordis üliõpilaste praktikat.

Oma firma. Noorima lapsega kodus olles mõtles Urmi, et prooviks lapse kõrvalt natuke töötada. "Olin lastehaiglas töötanud juba kolmteist aastat, tundsin, et tahaks uusi väljakutseid," selgitab ta. "Alguses töötasin mõne aasta FIEna, siis lõime Evega kahepeale oma firma."

"Julgust sellist sammu astuda andis see, et lastehaiglas küsiti tihtipeale, kuhu saaks last võimlema viia, kui arst haigla taastusravikeskusesse ei saada," räägib Eve.

Urmi lootis, et oma firmas töötades on võimalik teha lühikesi päevi ja nii jääb rohkem aega oma lapsele. Eve ja Urmi on Babyspordi omanikud võrdsetes osades. Töötavad nad spordiklubi Arena teisel korrusel väikeses saalis, beebide ujutamise bassein on esimesel korrusel.

Reklaami ettevõtlikud naised eriti ei teinudki. Nad printisid välja mõned A4-formaadis infolehed ning viisid need perearstikeskustesse. Kaks kuud pärast firma loomist olid juba kõik ajad täis.

"Info meie kohta liikus väga kiiresti emalt emale. See oli ka parim reklaam," räägib Urmi.

"Hea oli ka see, et meid teati juba enne kui kogemustega füsioterapeute," lisab Eve. "Me ei pidanud ennast tõestama hakkama."

Üsna varsti jäi väikene saal kõigi soovijate mahutamiseks kitsaks. Ka kahe naise pikkadest tööpäevadest jäi kõigi jaoks väheseks. Esimese probleemi leevendamiseks aitasid Eve ja Urmi abikaasad saali kõrvaloleva hoiuruumi arvel pikendada, teist muret leevendas veel ühe terapeudi palkamine. Nüüd on ka sellest ruumist väheks jäänud ja võimlemisvahendid on juba pool aeroobikasaaligi enda alla võtnud.

"Niikaua, kui me tegutsenud oleme, on meil ka unistus olnud: et meil oleks Tartus üks ilus, mugav ja korralik lastekeskus," räägib Urmi. "Seal võiks käia kõik, rasedatest kuni teismeliste lasteni. Kõigile peaks küllaga ruumi olema. Unistuse teostamise kõige suurem takistus on, nagu ikka, rahapuudus. Kuna tegemist ei ole eriti kasumliku ettevõtmisega, siis ei ole toetust kerge saada."

Töö. Päevas käib Babyspordi ühe füsioterapeudi juurest läbi 10-14 last vanuses kahest kuust üheteistkümne aastani. Lapsed tulevad Tartust, Võrust, Ida-Virumaalt, Viljandist, Paidest. Osa isegi Tallinnast ja Pärnust. Iga lapsega võimeldakse järjest 30 minutit.

"Suuremad lapsed jäävad veel pärast siia mängima," jutustab Eve. "Siin saavad emad omavahel tuttavaks või kohtuvad juba tuttavate emadega. Vahel on siin täielik segasummasuvila, turvahällid ukse taga rivis. Rekord oli vist, kui lisaks meile kahele oli siin ruumis kaheksa ema oma lastega."

Eve ja Urmi juurde tulevad vanemad siis, kui nad näevad, et lapsel on mõni oluline arenguetapp hilinenud või puudu. Mõni vanem toob lapse võimlema ka siis, kui kõik on korras, lihtsalt kodust välja, liikuma ja suhtlema. Probleemidest, millega vanemad nende poole pöörduvad, loetlevad Eve ja Urmi vaid osa - arengus mahajäämine, lihastoonuse häired, asümmeetria, komppöid, hemiparees (ühe kehapoole funktsioonihäire), rühiprobleemid, lamp- ja x-jalad.

"Kui näeme, et tegu võib olla suurema probleemiga, saadame lapse enne arsti juurde konsultatsioonile," selgitab Urmi. "Kuna perearstidel ei ole enam kohustust last ortopeedi ja neuroloogi juurde saata, juhtub vahel, et peame lapsevanemale ütlema, et minge käige siiski eriarsti vastuvõtul, eriti ortopeediliste probleemide korral. Vahel tuleb hiljem välja, et oligi tõsine probleem."

Töö lastega on vaheldusrikas ja põnev. Mõlemad naised väidavad kui ühest suust, et mitte kordagi pole see töö neid ära tüüdanud. Tänapäeval seda just tihti ei kuule, et pärast 17 aastat sama töö ikka veel huvitav on.

"Ainuke asi, mis on aeg-ajalt pähe tulnud, on see, et vahel tahaks sõbrannade kombel end enne tööd ära sättida, panna jalga kontsaga kingad ja selga kostüüm. Aga siia oleks ju tobe niimoodi sätitult kohale tulla, et siis dressid selga tõmmata ja matile võimlema minna," kurdab Eve.

Nagu igal alal, tuleb ka Evel ja Urmil vahel ette stressi. Kuid tingitud ei ole see mitte lastest või võimlemisest, vaid pigem firmaga seotud asjaajamisest.

"Stress tuleb näiteks siis, kui soovijaid on väga palju, ei taha ju kellelegi ära öelda," räägib Eve. "Tekib füüsiline väsimus pikkadest tööpäevadest. Aga selles suhtes on meie töö jälle hästi positiivne, et kõik tulevad siia oma heast tahtest, keegi neid ei sunni, nad on heas tujus ja rõõmsad. Ja kui näed kiiret tulemust, annab see jälle jõudu."

"Siin on päevad läbi ju väikesed päikesed!" kiidab Urmi. Sageli tuleb ette, et tulles on lapsel halb tuju, aga see kaob võimlemise käigus. Ja kui kauaoodatud areng lõpuks tuleb, annavad ema-isa rõõm ja lapse rõõm, et liikuma saab, füsioterapeutidele suurepärase positiivse laengu.

Stress tuleb aga organiseerimisest, kuidas tööd ja tegevust paremini korraldada, et kõik lahedalt ära mahuks ja ennast mugavalt tunneks. Naised sooviks saada Babyspordile ravikindlustuslepingut, et need lapsed, kellel on vaja arendusravi, saaks seda ravikindlustuse rahadest. Ka niisugused asjad nõuavad palju korraldamist. Urmi ja Eve tunnistavad, et asjaajamise kohalt ei ole nad mingid ärinaised. "Me naudime oma tööd, mitte sellega kaasnevat asjaajamist," ütleb Urmi. "Meie äri ei ole ka see, millega rikkaks saab. See oli esimene punkt, mis me endale selgeks tegime, kui firmaga alustasime."

Õnneks on vanemad, kes oma lapsega Babysporti tulevad, enamasti väga hoolivad. Naistele meenub vaid üks ema, kes oli oma lapse tuleviku varakult ära planeerinud ja küsis viiekuuse tütre kohta, kas teda võiks juba iluvõimlemise jaoks lahti painutama hakata. Eve ja Urmi aga laste arengut tagant ei kiirusta.

"Väikeseid imesid on siin küllaga olnud. Aga need on olnud imed lapsevanemate, mitte meie jaoks. On olnud lapsi, kelle kohta arst on vanematele öelnud, et teie laps ei hakka iialgi kõndima. Meie juures on nad enamasti aasta ja paarikuuselt või veidi hiljem kõndima hakanud," rõõmustab Urmi.

Fotod: Erik Prozes

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 10:24
    Otsi:

    Ava täpsem otsing