Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Imelises Siberis väliseestlasi ja loodust avastamas

Tiit Vaasma 12. jaanuar 2007, 00:00

Rongiaknast möödusid tuhanded külad, suured linnad, vaheldusid erinevat liiki metsad meeletute põllumassiividega, ületada tuli lauskmaid ja võimsad Uurali mäed. Igas raudteejaamas, kus rong pikemalt peatus, käisime väljas sooje värskeid rasvast nõrguvaid pirukaid ostmas.

Krasnojarskis ootas meid sealse eesti seltsi esinaine Vera Nikolajeva-Oinets, kes oli giidiks linna ümbruses ja abiks kontaktide saamisel.

Krasnojarski lähistel on maailma suurimate jõgede hulka kuuluvale Jenisseile rajatud hüdroelektrijaam. Sealt saavad energia raskemasinatehased, metallurgia-, keemiatööstused ja teised majandusharud.

Sama energia abil läksime vallutama Krasnojarski Stolbõsid ehk vulkaanilisest kivimist roosakashalle sambakujulisi kaljumoodustisi. Aeg on nendega oma töö teinud ja järele on jäänud taigast väljaulatuvad kaljumoodustised suhtelise kõrgusega kuni 90 meetrit.

Ekspeditsiooni üks peaeesmärke oli külastada Krasnojarski krai eestlaste külasid: Haidakki ja Suetukki (Söetükk). Täna on need kui väikesed eestluse saared, nii mõneski mõttes Eesti ajalooline mälu, kuhu on talletunud keel ja väärtushinnangud ajast, mil eestlased Krasnojarskisse rändasid.

Haidaki koolis ootas meid mõnus ja kosutav söögilaud. Olemuselt Lutsu Kevadest kõigile tuntud Paunveret meenutavas koolis käib 26 õpilast. Nelja kilomeetri pikkuses ridakülas elab 200 elanikku, kellest 80 protsenti on setod.

Edasi põrutasime Karatuski rajooni, kus järgmiseks sihtpunktiks Ülem-Suetuk. Karatuski tänaval küsis juhuslik miilits meilt, kust me pärit oleme. Küsija osutus eestlaseks - miilits Ruudiks.

Eestlasi kohtasime seal juhuslikult teisigi. Karatuski rajooni esimees Vladimir Saar võttis meid kenasti vastu. Tervituseks pakkus ta traditsioonilised pitsi viina ja sakuskat. Edasi organiseeris reisi Lääne-Sajaanidesse ning andis UAZ-bussi koos lätlasest juhiga, millega sõitsimegi Söetükki.

Seal võõrustas meid külavanem Ärni Lell. Panime kompsud kultuurimajja ja külastasime kooli, kus õpetab Aegviidust pärit Airi Lauri. Reisikaaslane Jako leidis küla pealt üles vanamemme Miina Jansa, kelle laule ta oma kooris meestega laulvat.

Söetüki elanikeks on tsaariajal maa saamise nimel sinna läinud eestlaste järeltulijad. Külas haritakse põldu, lehmi karjatatakse talude kaupa. Mööda küla ja metsa jookseb hulganisti külarahva priskeid sigu. Kaugemal on ka uued suurfarmid, kus käiakse tööl.

Elu on suhteliselt raske. Võrreldes naaberküladega, on eestlased siiski heal järjel ning naabrid tembeldavad neid rikkuriteks. Eestlastele kohaselt on viljakas maa haritud, kartulimugulad pea sama suured kui inimese pea.

Aastas saab mõni laps Eestisse õppima ja ega nad eriti tagasi kipu. Eesti keelt räägivad külas kõik puhtalt ning külapoisid tahtvat naisteks kosida ikka eestlastest piigasid.

Loodushuvilistena oli põnev õppida tundma Lõuna-Siberi kontinentaalset kliimat, mis on meie merelisest pehmest kliimast märksa karmim. Lääne-Sajaanide mäestikualale sõites nägime kaugelt lumiseid tippe. Mägede nõlvu katab valdavalt mägitaiga (nulg ja kuusk), 1800 m kõrguselt algavad seedermänni- ja lehisehõrendikud, veel kõrgemal on männitundra.

Raskete kottidega kivilt kivile hüpates, kärestikulisi jõgesid ületades ja puujuurikatel turnides vallutasime Sajaanide tippe. Läbisime taiga ja jõudsime taimkatteta mäemürakate lumistesse tippudesse.

Kaemata ei saanud jätta ka Baikalit - maailma sügavaimat (1,6 km) ja suurima mahuga (23 000 km3) mageveejärve. Baikali äärde saime Irkutskist mikrobussiga, kotid nöörijupiga katusele seotud. Järve ääres on valdavaks rahvuseks burjaadid.

Baikali pakutavat läksime nautima Olhoni saarele, mille ida- ja põhjaosa on avarate stepiväljadega, lääne- ja lõunapoolsed alad lehise taigaga.

Oli vapustav matkata laias stepis, kord jooksis suslik taamal urgu, kord möödusime lamba- või veisekarjast, kord tõusis sekunditega tugev tuul. Päike siras teravalt, kuid õhk oli jahe. Ööd olid selged ja jahedad. Jahe ja selgeveeline on ka Baikal (maksimaalselt 8Y C), mis ei seganud karastamist.

Sealsete venelaste hinged olid lahked: kõik laual olev kuulub külalisele ja kui järele jääb, süüakse-juuakse ka ise.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:44
Otsi:

Ava täpsem otsing