Andres Kork - Rahuliku protestija loomuga

Kadi Heinsalu 19. jaanuar 2007, 00:00

Kohtume Merimetsa Selveri kohvikus kolmapäeva pärastlõunal, kui Kork on teel linnast tagasi haiglasse. Esimene katse kohtuda nurjub, kuna ta ei jõua ühele meditsiiniseminarile, mille lõppedes vestlema pidime. Selle asemel esines ta raadiosaates.

Ka kohvikulaua taga heliseb telefon iga viie minuti tagant ja alati võtab Kork kõne vastu. "Helistan varsti tagasi." "Helistan tagasi," kordab ta viisakalt ja pistab telefoni tagasi põuetaskusse. Ta näib väga rahulik, räägib vaikse häälega, aeg-ajalt vaevu naeratades.

Üks netikommentaator ütles hiljuti Andres Korgi kohta: nagu Halley komeet käib iga 74 aasta takka, nii ilmub iga paari aasta takka rambivalgusse Andres Kork ja protestib millegi vastu.

Korgi protestija imago on tõesti vastuolus näilise rahuga. Inimesed peavad teda tasakaalukaks. Kork ise sõnab, et tema ühiskondlikus ja tööalases tegevuses on suur vastuolu.

Kirurgina peab ta vigu vältima ja alati taotlema maksimaalset. Poliitikas peab tegema väga palju kompromisse ja enamikul juhtudel pole valik just paremate killast, muigab ta. Võib-olla seepärast astus Kork välja Isamaaliiduga ühinevast Res Publicast. Kaks aastat oli ta Riigikogus Juhan Partsi asendusliige. Nüüd, enne järjekordseid Riigikogu valimisi on parteid teda taas kosimas käinud, kuid Korki see ei huvita.

Korgi minevikust meenub, kui ta üle kümne aasta tagasi Tallinna volikogu revisjonikomisjoni esimehena ründas kadunud linnapead Jaak Tamme segase olukorra pärast linnavara müügil ja mitteeluruumide rentimisel. See oli üks esimesi skandaale linnavaraga.

Korgil pole praeguse võitluse juures ambitsioone arstide liidu etteotsa edasi jääda. Kaks korda on teda valitud liidu presidendiks, kolmandat korda selle aasta lõpus ta kandideerida ei kavatse. "Värsket verd on vaja," ütleb ta.

Meditsiinitöötajate streigi puhul rõhutab Kork, et tegu pole tema initsiatiiviga, vaid otsusesse on kaasatud väga palju arste ja õdesid.

Juba eelmise aasta veebruaris käisid arstid valitsusele välja soovi alustada palgaläbirääkimisi. Kuid asjad venisid, neile isegi ei vastatud - kuni Korgi sõnul polnud muud teha, kui streigiotsus vastu võtta. Otsus võeti 25-liikmelises volikogus vastu ühel häälel.

Kork sõnab, et järele enam anda ei saa, noorte arstide nimel, kes välismaale lähevad. Ta ei ole eriti optimistlik praeguse haigekassa nõukogu otsuse suhtes lisaraha leidmiseks. Seega on esmaspäevane üleriigiline streik reaalsus. Korgi kabinetist saab peastaap.

Ka Korgi abikaasa on arst, aga vanemad pole lapsi elukutse valikul mõjutanud. Kolmest lapsest vaid noorem tütar õpib arstiks. "Pigem näevad nad, et vanemad on tihti öövalvetes," sõnab Kork. Suguvõsas oli ta esimene arst, tema järel sai arstiks noorem õde.

Andres Kork kasvas maaperes Valgamaal, kus oli neli venda ja õde. Korgid on kuulsad kahe asja poolest. Esiteks hoiti nende peres kogu Nõukogude aja saladust onu tallu ahju alla peidetud Eesti Üliõpilasseltsi sinimustvalgest lipust, mis oli teatavasti esimene Eesti oma lipp.

Talu oli juba võõraste käes, onu välismaale põgenenud. Vabaduse tulles kaevasid kolm venda lipu 1991. aasta lõpus välja ja andsid seltsile tagasi. Pereisa pühendas lapsed lipusaladusse sobivas vanuses, kui polnud karta, et nad selle välja lobisevad. "Õnneks nägid ka isa silmad vabaduse ära," sõnab vend Jüri Kork, kes on praegu Pühajärve puhkekodu juhataja.

Teiseks on selle pere kolm venda kuulunud kõik parlamenti. Napilt oleks juhtunud, et samal ajal. Kaks vanemat venda olid selles ülemnõukogu koosseisus, mis tõi Eestile 20. augustil 1991 vabaduse. Andres Kork oleks ka siis ülemnõukogusse saanud, aga oli samal ajal Tallinna linnavolikogu esimees.

Kork sai Riigikogusse 2003. aastal.

Tema kampaaniajuht Res Publicas Mariliis Pinn meenutab, et Kork seisis alati poliitilisest sebimisest natuke eemal ja läks pigem oma asju ajama. Näiteks oli tema valimisbukletil soovitajaks hoopis keskerakonna liige, arst Andres Ellamaa.

Arstid on teda alati ümbritsenud. Riigikogus olles istus Kork samas toas endise Tartu Ülikooli Kliinikumi juhataja Urmo Kööbiga.

Ülikoolis õppides elas Kork mõnda aega samas toas praegu Tallinki heaks töötava Toomas Vilosiusega. Viimane meenutab nende öiseid lärmakaid bridžimänge ja Korgi nalju, näiteks tõi ta kodust kaasa zootehnikust ema töövahendi: kunstliku seemendamise kinda.

Andres on edukas ka malemängus, sai kohe noorte meistriks, kuid jättis male ülikooli astudes tagaplaanile, meenutab vend Jüri.

Õde Anu Kasmeli sõnul iseloomustab Andrest õiglustunne ja sihikindlus. Näiteks läks Andres läks pärast põhikooli üksi Tartusse Treffneri gümnaasiumisse. "Ajas endale ise elamise välja ega läinud pätiks, vastupidi," räägib Anu. Venna Jüri sõnul on Andres neist kõige terasem, koolis olid ainult viied. Andres Kork ise naerab, et keskkoolis juhtus kehvemaid hindeid ka sisse. Juba enne kooliminekut luges ta aga läbi Dumas' "Kolm musketäri."

1996. aastal kirjeldas toonane ajakirjanik, praegune välisminister Urmas Paet Postimehe lisas Luup, kuidas Tallinna volikogu revisjonikomisjoni esimees Andres Kork hommikul naisega tööle sõites koduukse eest lahingugranaadi leidis.

Andres Kork selgitas toona ajalehele juhtunut nii: "Eile hommikul hakkasime abikaasaga tööle minema. Ma ei pannud granaati tähelegi, läksin sellest mööda ja hakkasin autoust lahti tegema. Abikaasa, kes järele tuli, küsis, mis see on, kas see on pomm. Siis ma vaatasin. See oli mu elus esimest korda granaati näha."

Lilleküla politseijaoskonnast öeldi, et teade granaadist Kristiine linnaosas eramaja trepil tuli hommikul kell 7.56. Teade edastati päästeametile, kes lõhkekeha kahjutuks tegi. Kork sõnas loos, et mingit hirmu tal granaati leides küll ei olnud.

Granaat võis olla seotud samal ajal lahvatanud skandaaliga Tallinna vanalinna korterite pärast.

Andres Kork koos Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liikme (praegu Riiklikus Autoregistris osakonnajuhina töötava) Feliks Unduskiga oli samal päeval esitanud kaitsepolitseile avalduse kriminaalasja algatamiseks Tallinna linnapea Jaak Tamme ja endise abilinnapea Ivar Lindpere vastu, süüdistades neid korruptsioonis.

Nimelt müüs 1995. aasta alguses kesklinna valitsus Jaak Tammele korteri Tallinna vanalinnas üldpinnaga 166,3 ruutmeetrit.

Eluruumi hind oli 48 900 krooni, mille Tamm tasus erastamisväärtpaberitega. Samal päeval ostis korteri samasse majja ka Lindpere, üldpinnaga 203,8 ruutmeetrit.

Eluruumi hind oli 59 910 krooni ning ka Lindpere tasus EVPdega.

Ülejäänud osa majast jäi kesklinna valitsuse omandisse. Aasta pärast müüsid Tamm ja Lindpere korterid ASile Planiston.

Lindpere müüs oma korteri 450 000 ja Tamm 350 000 krooni eest. Feliks Unduski ja Andres Korgi sõnul on maja tegelik väärtus aga 3-5 miljonit krooni. Kaitsepolitsei uurimine ei lõppenud süüdistusega, vaid soikus vaikselt, meenutab Undusk.

Enne Tallinna linnapeaks saamist Edgar Savisaare valitsuses tööstus- ja energeetikaminister olnud Jaak Tamm suri mõni aeg hiljem, jaanuaris 1999.

Kork on tasakaalukas ja järjekindel mees, kes vajadusel läheb läbi seina.

Mul pole õnneks olnud vaja ise Andres Korgi kirurgikäe alla sattuda, tunnustatav on see, et isegi Riigikogus olles ei käinud ta arstina maha, nagu paljudega juhtub. Käis ikka samal ajal öövalvetes.

Kork viskas Riigikogusse minnes nalja, et tuli arstidele paremat palka välja kauplema, kuid iseendale ta selle nüüd sai - eks poliitikas veedetud aeg andis tema imagole palju juurde ja lihtarstina ta enam töötama ei pidanud.

Samas on see just tunnustav, et ehkki praegu hästimakstud osakonnajuhi kohal, vaevub Kork kõikide arstide eest seisma ja neile väärilist palka nõutama.

Poliitikuna heitis keegi kord Korgile ette, et on liiga vaikne, et ei põruta. Kork siis vastas: küll ma põrutan ka, kui vaja. Kuid kõva häält tegemas pole mina Korki veel kunagi kuulnud.

Midagi halba ma tema kohta ei oska öelda, ehkki tal on palju vaenlasi, ma usun - tegevusega seoses.

Arstide streigi kohta aga niipalju, et võitlus käib õige asja eest. Küsimus pole ju palgas, vaid selles, et me lapselapsed ei peaks otsima välismaalt arstiabi või laskma end ravida umbkeelsel hindul. Selles mõttes pole haiglate liidul ja arstide liidul vastasseisu. Kork on väga selge mõtlemisega inimene.

Tema kiituseks peab ütlema, et tervishoiuministrina küsis ta alati teistelt nõu. Tal oli küll oma arvamus, kuid ta tahtis seda kontrollida. Riigikogus lubas Kork, et jätab suitsetamise maha ja tegelikult jättis ka, suurema vaevata.

Kork on tulihingeline inimene. Kui midagi oli eelnõu osas kokku lepitud, siis seisis ta selle eest, vankumatult. Ta oli alati arutelude jaoks hästi ette valmistatud. Kui ta polnud kursis, ei võtnudki ta üldse sõna. Kork on tugev ka statistikas ja eelarvetes. Ja lõpetuseks - ta on ka väga hea kirurg.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing