Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eesti konverentsilembus eristub muust Euroopast
Eesti on Euroopa mastaabis kindlasti erakordselt konverentsilembeline maa. Näiteks turunduse valdkonnas toimub meil iga aasta kaks suurt, ligi 400-500 osalejaga konverentsi, mis meie rahvaarvu arvestades on väga tubli tulemus.
Tuginedes oma kogemusele nii korraldajana kui ka osalejana ja võrreldes Eestit nii Euroopa, USA kui ka Hiinaga, võib julgelt väita, et Eesti konverentsikorralduse tase on maailmatasemel. Võime oma kogemusi julgelt eksportida. Alljärgnevalt mõned tähelepanekud erinevatest maadest, kus oleme konverentse korraldanud.
Ukrainas kontrollivad konverentsile sissepääsu turvamehed. Kui maksnud pole, siis sisse ei saa. Mingi jutt, et küll me varsti raha üle kanname, ei aita.
Samas on üsna tavaline, et konverentsi pääse lunastatakse sularahas kohapeal. Ja loomulikult ei maksta seal mitte grivnades, vaid "baksides".
Ärikonverentside ametlik keel Ukrainas on vene keel. Inglise keelt mõistavad ka turundusinimestest umbes pooled. Samas konverentsi reklaamid tuleb keeleseadusele tuginedes teha ukraina keeles.
Kiievis on probleemiks ka sobivate konverentsihotellide leidmine. Esimene rahvusvahelisse ketti kuuluv hotell Radisson avati alles möödunud aastal ja on ligi kaks korda kallim kui näiteks Helsingi või Tallinna analoog.
Soome on senistest Euroopa vallutustest osutunud ehk raskeimaks pähkliks. Peamine erinevus nn uue Euroopa ja Soome vahel on planeerimisprotsessi pikkus. Kui uues Euroopas on tavaline, et konverents kuulutatakse välja kaks kuud enne toimumist, siis Soomes planeerivad osalejad oma kalendrit ette vähemalt kuus kuud.
Horvaatia turundusinimesed üllatasid väga hea inglise keele oskusega. Kuigi olime konverentsile korraldanud ka sünkroontõlke, ei kasutanud seda mitte ükski ligi 170 osalejast!
Läti konverentsikülalised on võrreldes Eesti omadega tunduvalt asjalikumad ja töisemad. Kui Eestis väärtustatakse kõrgelt ka konverentside sotsiaalset poolt ja mõned ilmselt peo pärast konverentsil käivadki, siis lätlased tulevad kohale väga spetsiifilise sooviga saada vastust mingile kindlale küsimusele.
Paljud on nii hõivatud, et tulevad kohale kuulama vaid ühte neid huvitavat ettekannet. Riias on mõttetu pakkuda pärast konverentsi kokteile või suupisteid - kõik kiirustavad tööle tagasi!
Ei Lätis ega Leedus ei väärtustata eriti kohalikke esinejaid - need ei rääkivat midagi uut. Magnetiks on ikka välisesinejad. Samuti soovivad lätlased-leedulased kindlasti konverentsilt kaasa saada ka absoluutselt kõikide ettekannete slaide.
Kokkuvõttes võib siiski väita, et vaatamata väikestele kultuuridevahelistele erinevustele on inimesed üldjoontes ikkagi sarnased. Edu saavutad siis, kui keskendud kultuuridevahelistele sarnasustele, mitte erinevustele.