Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ordulinnus kaunis Viljandis

Heiki Haljasorg 25. mai 2007, 00:00

Viljandi ordulinnuse rajamise lugu on seotud Mõõgavendade Orduga. Ladina keeles öeldi selle ordu kohta Fratres Militiae Christi ehk Kristuse Sõjateenistuse Vennad. See oli kristlik sõjaline ordu, mis eksisteeris aastatel 1202-1237 ning pärast seda sai temast Teutooni ehk Saksa ordu osa. Mõõgavendade Ordu rajas preester Theoderich 1202. aastal ning paavst Innocentius III kinnitas ordu reeglid 1204. aastal. Ordu loomise eemärk oli alistada paganlikud rahvad tänapäeva Eesti ja Läti aladel.

Sobiva ajendi Eesti vallutamiseks andsid veel enne Riia linna asutamist ugandilased, kes saksa kaupmeeste vara röövisid. Henriku Liivimaa kroonika järgi piirasid sakslased 1211. aastal Viljandi linnust ja 1217. aastal see langes.

Pärast seda läksid Sakalast pärit eestlased Järvamaale ja võtsid seal kinni Paide foogtkonna juhi Hebbi ja teisi taanlasi. Kinnivõetute sisikonnad rebiti lõhki ning veel elusa Hebbi süda võeti tema kehast välja ja küpsetati tulel ja jagati omavahel, et ärasöömise kaudu saada vaenlaste hingejõud endale.

Olukord siiski rahunes ning pärast 1217. aasta Madisepäeva lahingut elasid Viljandi linnuses sakslased ja eestlased mõnda aega koos.

1221. aastal ehitati Armin Tuulse ja Sirje Ritsi arvates Viljandi linnuse lõunaservale kivist nelinurkne tornkindlus, mida rahvasuus nimetakse Villu keldriks (samas Elmo Raadiku ja Karl Alttoa arvates pole siiski tegemist 13. saj ehitisega).

Aga kui 1223 tapsid eestlased mõõkade, odade ja kilpidega ordumehi ja saksa kaupmehi, siis asus Viljandi linnust piirama sakslaste, liivlaste ja latgalite ühendvägi.

Linnuse piiramine oli raskem kui 12 aastat tagasi, sest linnuse kaitsjad olid varustatud ambude ja kiviheitemasinatega. Kõige paremini oli kindlustatud linnuse maapoolne külg. Henriku Liivimaa kroonika järgi oli tähtsaim kaitseehitis tornitaoline rajatis. Linnust ümbritses vallikraav. Aga kuum suvine ilm, veepuudus, taud ja laipade roiskumine sundisid kaitsjaid pärast kahekuulist võitlust alla andma.

Linnuse vara läks sakslastele, eestlastest linnuse kaitsjad lubati minna küladesse, aga neid abistanud venelased poodi. Edaspidi elasid Viljandi linnuses ainult sakslased, eestlasi sinna enam ei lastud.

Nii oli Mõõgavendade Ordu Viljandi ja kogu Sakala alistanud, elanike paganalikke kombeid hakati asendama kristlikega. Wartberge kroonika järgi andis 1224. aastal Mõõgavendade Ordu meister Volquin käsu rajada muinaslinnuse asemel kivist kaitseehitised.

Arvatakse, et Viljandi linnuse ja linna ehitamine toimus paralleelselt. 1283. aastal hakkas Viljandis kehtima sarnaselt Riiaga Hamburgi õigus. Loodi raad, frantsiskaani klooster, asuti Hansa Liidu liikmeks. Pärast Liivimaa kodusõda piiskopiriikide ja Liivi orduriigi vahel 1300. aastal alustati ümberehitamist konvenditüüpi linnuseks - suletumaks ning seetõttu paremini kaitstavamaks. Temast sai Vana-Liivimaa suurim konvendihoone. Loodenurgal asus seitsmekorruseline Pika Hermanni torn. Pealinnus oli algselt kahekorruseline. Selle ülaosas oli sakmelise rinnatisega kaitsekäik. Pealinnusest on säilinud üksnes läänetiib.

Konvendihoone Saaremaa dolomiidist raiddekoor oli erakordselt rikkalik: varagooti kapiteelid, miniatuurkonsoolidega baasid ning akna- ja portaaliraamistused. Konvendihoonet ümbritses eeslinnus, kus asusid peamiselt majandushooned. Tähtsaim nendest oli suur tall rohkem kui 100 hobusele.

Aastal 1582 valminud Johann Renneri kroonikast loeme: "Nüüd olid ka paljud talupojad Harjus kokku kogunenud, sest nad tahtsid Viljandit ära võtta. Et nad aga seda jõuga ei suutnud korda saata, siis mõtlesid nad välja uue võtte ja lasksid end pista kottidesse rukki sekka, mida nad igal aastal andamina pidid tooma, ja ennast niisviisi linnusesse viia. Aga anti üles ühe naise poolt, kelle poeg seal hulgas oli; selle palus ta vabaks.

Nii võeti teised kõik kinni ja visati nad vangikeldrisse, mis on väga sügav kelder maa all, kus nad hukka said ja nende luud veel tänapäeval asuvad." Selliseid krooniku teateid aga ajaloolased eriti usaldusväärseks ei pea. Riimuvad sõnad viitavad sellele, et Renner võis kasutada mittesäilinud Bartholomäus Hoenekese Liivimaa nooremat riimkroonikat. Lisaks leiame sarnaseid teateid Balthasar Russowi kroonikast, mis on pisut põhjalikum kui Renneril.

Taani ajaloolase Paul Johanseni arvates laenas aga Russow Viljandi "kotiloo" jutustuse mitte nooremast riimkroonikast, vaid hoopis 1551. aastal ilmunud Thomas Horneri ordukroonikast ning Renner laenas omakorda Russowilt. Russowi kasutatud fraas "ka peaks olema selle meistri ajal toimunud" viitab teatavale ebakindlusele. Kuna samalaadseid lugusid on teada ka Saksamaalt Ditmarschenist, Venemaalt Troitse-Sergi kloostrist ja Rootsist taanlaste linnuste vallutamise kavast, võib jääda mulje, et tegemist on rändmuistendiga.

Sulev Vahtre ütleb, et taolise loo võimalikkust eitada pole samuti õige.

Kui Venemaa oli 1480. aastal vabanenud mongoli-tatari ikkest, siis tekkis Venemaal kohe soov kasutada võimalust ning oma mõju naabermaade üle laiendama asuda. 1481. aasta kevadel pommitasid Ivan III väed Viljandi linna, mis süttis ja põles peaaegu täielikult maha, kuid ordulinnust vallutada ei suudetud, müürid pidasid venelaste kahuritulele vastu. Ordulinnuse vallutamise ebaõnnestumise põhjuseks on peetud ka seda, et venelaste kahuriväge juhtinud itaallasest insener Fioraventi sai linnusemüüri mineerimisel surma. Pärast ordulinnusest lunaraha saamist lahkusid Vene väed Viljandist.

Venemaa soov Eesti alasid vallutada aga ei kadunud kuhugi. Liivi sõja ajal, 1560. aastal, piirasid Vene väed Ivan IV juhtimisel taas Viljandi ordulinnust. Seekord kaitses linnust ligi poolsada suurtükki, varutud oli piisavalt toidu- ja lahingumoona. Sellest hoolimata vallutasid venelased linnuse ilma suurema vaevata - kuna linnust kaitsvad palgasõdurid polnud tükk aega palka saanud, siis lasid nad õhku kindluse peatorni ja andsid end venelaste kätte, kes lubasid neil vabalt lahkuda. Venelased vangistasid Viljandi viimase komtuuri, endise ordumeistri Fürstenbergi.

Liivimaa ordumeister Kettler oli väga vihane. Ta käskis palgasõdurid, kes olid Pärnus või teel sinna, kinni võtta ja üles puua. Uus sõda tabas Eestit aastal 1600, kui algas Poola-Rootsi sõda.

1610. aastal kirjutas jesuiit Dionysius Fabricus: "Nii naeruväärselt, kui see ka kõlab, pidavat ometi tõsi olema, mida ma olen kuulnud usaldusväärsetelt inimestelt, et rüüstatud Viljandi lossi varemetes pidavat kurat ise öösiti vahti ja kirevat kukke moodi.

Seal ei ole ka palju imestada, sest kuna kõik on niivõrd lõhutud, et inimene ei saa lossis ega linnas asuda, on saatan siin leidnud endale sobiva asupaiga." 1629. aastal sõda lõppes.

Viljandi oli sattunud Poola alt Rootsi alla, linna uueks peremeheks sai Jacob de la Gardie, kes likvideeris peaaegu kõik linna õigused ja privileegid. Uus katsumus saabus Viljandile Põhjasõja ajal, 1703. aastal põletati linn maha. Pärast sõjategevuse lõppu oli linn elanikest tühi. Sõda, katk ja nälg olid teinud oma töö.

Viljandi ordulinnus asub Viljandi järve ääres. Selle veekoguga on seotud mitmeid muistendeid. Näiteks võistlesid Kalevipoeg ja Vetevaim siin kiviviskamises. Vetevaim suutis kivi visata Võrtsjärve kaldale, Kalevipoeg aga suutis oma kivi saata Peipsi äärde välja.

Järve kaldal seisnud kord ka kirik, mis vajunud järve, kui seitse venda koos läinud kirikusse. Lisaks tasub Viljandi järves ujumisega olla ettevaatlik, kuna seal elab näkk, kes iga aasta ohvreid nõuab.

Viljandist pisut lõunas, Paistus, asub Tõrikse haud. Seal olevat Kalevipoeg ja vanapagan vedanud kihla, kas vanapagan jõuab Tõrikse haua põhjast tuua kulda ja täita Kalevipoja kübar enne kukelaulu. Aga kuna Kalevipoeg oli ilma põhjata kaabu alla kaevanud suure augu, siis vanapagan ei suutnud kaabut kullaga enne kukelaulu täita.

Viljandist lõuna pool, Pärsti vallas, asub Siniallik, mis on nime saanud seetõttu, et allikasse uputanud end sinisilmne orjapiiga. Allika põhjas aga asuvat poolakate peidetud suur rahapada, mis kerkivat põhjast siis üles, kui noormees valgel hobusel ratsutab kolm korda üle allikale risti asetatud palgist. Kui varandusehimu aga väga suur ikkagi on, siis peavad seitse venda korraga allikale tulema ning seitsmenda kuu seitsmendal päeval ühest nõust allika vett jooma.

Samas vallas asuvad ka Risti kabeli varemed. Räägitakse, et pime prints sai siin künkal istudes nägijaks ning lasi sellepärast tänutäheks Jumala auks ehitada kabeli. Neid jutte on palju. Aga miks on nad nii armsad ja võluvad? Rahvajuttude tekkimise põhjuse on kaunilt ära öelnud tuntud eesti kirjanik Juhan Liiv: "Viljandi ümbrus on paradiislikult ilus."

Fotod: Meeli Küttim, Viljandi Muuseum

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:32
Otsi:

Ava täpsem otsing