Sellest aastast jääb tööealisi aina vähemaks

Prognoosid Eesti rahvaarvu kohta aastani 2050 näitavad kõik rahvaarvu järjepidevat vähenemist. Tõsi, vähenemise tempos erinevad prognoosid üksteisest kaunis palju. USA rahvaloendusteenistuse ennustuse kohaselt väheneb rahvaarv alla maagilise ühe miljoni juba 2039. aastal ja 2050. aastal elab Maarjamaal 862 000 inimest. Seevastu ÜRO rahvastikuspetsialistide tänavu kevadel tehtud prognoos on optimistlikum - 2050 elab Eestis 1,13 miljonit inimest.

Statistikaameti rahvastiku ja sotsiaalstatistika osakonna juhtiva statistiku Aasa Maamägi sõnul on tänavune aasta teatud mõttes pöördepunktiks. "Kui senini on tööealiste osa elanikkonnas suurenenud, siis nüüd hakkab tendents muutuma vastupidiseks - tööealiste osa väheneb ehk iga töötaja kohta tuleb ülalpeetavaid järjest enam juurde," selgitab Maamägi. "Me peame selle negatiivse tendentsiga arvestama ning vastavalt sellele oma elu sättima."

"Ma ei pea aeg-ajalt kõlavaid kuulutusi, et Eesti rahvas on väljasuremise äärepeal, realistlikuks ega ka mitte targaks," ütleb rahvastikuteadlane, Tartu Ülikooli matemaatika-informaatika teaduskonna emeriitprofessor Ene-Margit Tiit. "Eesti rahvas on olnud märksa halvemas seisus, näiteks pärast Põhja- ja Liivi sõda, ja ikka alles jäänud."

Samuti ei usu Tiit, et rahvastiku vähenemine ja vananemine oleks meie majandusele katastroofiline. "Meil ei teki äkilist tühikut, kõik kulgeb suhteliselt harmooniliselt," ütleb Tiit. "Majandus peab kujuneva olukorraga arvestama. Maailmas on meist väiksemaid populatsioone, kes end edukalt ära majandavad."

Küll aga hoiatab Tiit töökäte ulatusliku sissetoomise eest. "See on meil juba järele proovitud, et sissetoodud noor tööjõud lahendab küll probleemi täna, ent hakkab aastate pärast koormama sotsiaalkindlustussfääri," räägib Tiit ja lisab, et pensionäride arv on hakanud paljuski tõusma seetõttu, et omal ajal sisse veetud tööjõud on jõudnud pensioniikka.

Ühte suurt ja ilusat lahendit ei ole, meie majandus jääb demograafilist situatsiooni silmas pidades vee peale siis, kui korraga tegutsetakse mitmel rindel. Esiteks saab midagi, kuigi suhteliselt vähe, ära teha demopoliitikaga. Siis on lootust, et normaalse arengu- ja majanduspoliitika juures meie elatustase tõuseb, ja et väga hulgi ei taheta ära minna ning tullakse jälle tagasi.

Samuti on inimesed tervemad ja saavad kauem töötada ehk ei pea nii ruttu pensionile minema.

Ilmselt on paratamatu ka suunatud siseränne teatud ulatuses. Ja kindlasti tuleks majandusstruktuuri ehk tööhõivestruktuuri muuta nii, et Eestis ei tuleks töömahukaid ja sealjuures rutiinseid tööoperatsioone hirmus palju teha.

Kui vaadata rahvastikupüramiide, siis eristub selgelt välja kaks põlvkonda - suur 80ndate põlvkond ja poole väiksem 90ndate põlvkond -, mis põhjustavad lähitulevikus demograafilises situatsioonis teatud lainelisust. Näiteks kasvab praegu sündimus tänu sellele, et 80ndate suure põlvkonna naised on jõudnud parimasse sünnitusikka.

Mõnes mõttes võib ka praegust kiiret majanduskasvu põhjendada sellega, et suur 80ndate põlvkond on jõudnud tööikka ning taganud suhteliselt suure sissevoo tööjõuturule. Olukord muutub aga problemaatilisemaks, kui kümmekonna aasta pärast jõuab tööjõuturule poole väiksem põlvkond. Kuna konkurents töötajate pärast muutub teravamaks, võib see põhjustada näiteks veelgi suurema palgaralli.