Poole tunniga Tallinnast Salzburgi

Täpsemalt hotell Salzburgi restoran Piano. Asub see Tallinna servas Laagris ja veel eelmisel aastal kandis hotell nime Peoleo.

Heinamaal on heinapallid veel kokku veeretamata, seal kestab suvi. Restorani trepp on kaetud natuke kulunud, kuid ikka veel piduliku punase vaibaga. Vähem kui poole tunniga oleme sattunud justkui teise maailma, rahulikku ja natuke vanaaegsesse, vähemalt eelmisest sajandist pärinevasse. Vaid ühes lauas on sööjaid, muidu on ruumid inimtühjad. Lõuna jaoks ongi natuke hiline aeg, kell on juba kolm. Et enne meid on siin sööjaid olnud, sellest saame kinnitust nii plekilistest laudlinadest kui ka kasutatud salvrättidest, mis laudadele jäetud. Istume mitu korda ümber, enne kui päris puhta laua leiame. "Õhtuse katte paneme alles kella viieks," põhjendab kelner plekilisi linu ja korrastamata laudu.

Rahu ja vaikus. Akna taga on männik ja laste mänguväljak, kuid see on tühi. Teenindus on kõike muud kui kiirustav, aga maaelu pole nagunii nii kiire kui linnas. Eelroogadest valime bojaari pelmeenid ja metsaseene-porgandi cappuccino-supi.

Restoranis Piano peab bojaar leppima pakipelmeenidega, aga hapukoort ja sibulat antakse sinna juurde ohtralt. Suppi kaunistab krõbe peekoniviil ja ilusad rohelised ürdiõlitilgad.

Suhteliselt tavapärastest pearoogadest valime välja põdralihahautise ja küpsetatud seafilee mädarõika-sinepi kastmega. Põdrahautist kelner kiidab ja see on kiitust väärt. Põdraliha maitset oleks ehk võinud rohkem usaldada, hapukas veinikaste varjab eheda metsloomamaitse peaaegu täielikult, aga liha on pehme ja hautis mahlakas. Üks praad tuleb lauda mustal kandilisel taldrikul, teine valgel ümmargusel, mõlemad värvilised ja kenasti seatud.

Erilisi üllatusi ei ole, aga ka pettumust ei pea tundma. Seafilee üllatab meie restoranides ainult siis, kui ta mahlakana lauale jõuab, siinne on tavapäraselt kuiv. Küüslaugukartulid, grillitud tomatid ja krõmps köögiviljalisand on paremad kui liha.

Magusroogade nimekirjas on jäätiste, puuviljade ja pannkookide kõrval ka kaks kooki - vaarika-toorjuustutort ja Sacher-tort. Ikkagi Salzburg, kuidas nad ilma Sacherita saavad, tundus koogivalik asjakohase huumorina. Aga siinsel Sacheril oli Austria kuulsa koogiga sama vähe ühist, kui Tallinna linnaserva-Salzburgil päris-Salzburgiga: kuulsa koheva šokolaadibiskviidi asemel tavaline nätske pruun kiht, katteks säästušokolaad.

Ilma kuiva koogita oleks lõunasöök isegi rahuldavaks kujunenud. Suurem elamus kui toit oli siiski ümbrus, linnapiirilt leitud maamiljöö.

Kõrvallaua seltskonnal oli käsil pikem ärikohtumine: algul söödi viiekesi lõunat, siis jäädi kahekesi detaile lihvima. Tõenäoselt sobikski ajatu eurodisainiga restoran Piano rohkem ärijutu ajamiseks kui hubaseks seltskonnalõunaks.