Kolmapäev 1. märts 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ilmarine kujunes Pätsu ajal rahvusliku tööstuse teerajajaks

Tõnis Möldre 14. november 2007, 00:00

Üleilmse tööstusrevolutsiooni aegsed teadmised leiutistest ja eesrindlik ärimõtlemine, kuidas väljamõeldut kasu(m)likumalt teostada, jõudsid Eesti alale mõningase ajalise nihkega, umbes mõnikümmend aastat pärast majandusliku mõtte muutumist.

Saab öelda, et esmalt paistsid silma nupukamad käsitöölised, kes üsna algeliste vahendite ja materjalidega ehitasid kodustes tingimustes tänapäevaks nii tavalisi antvärke. Ja oskasid oma toodangu müügilt profiiti lõigata.

18.-19. sajandi vahetust saab pidada uute arusaamade levimise perioodiks põllukultuuride kasvatamisel Eestis. Suurenenud saagikus tõstis tootmise tulusust, oluliseks kaubandusartikliks kujunes sel ajal viljast tehtav piiritus. Eesti kubermangud olid 19. sajandi vältel arvestatavad piiritusetootjad kogu Vene impeeriumi mastaapides.

Paljudes mõisamajandites loodi tol ajal tootmisüksused piirituse põletamiseks, mistõttu suurenes ka vajadus uute võimsamate tootmisvahendite järele. Viimased pidid olema kvaliteetsed ja eelistatavalt kodumaised. Ettevõtlikel inimestel ei jäänud taoline turunišš märkamata.

Vanimaks masinaehitusvabrikuks peetakse 1828. aastal asutatud

B. Drümpelmanni vasksepatöökoda. Järgnevalt loodi 1858. aastal Tallinnas K. Jürgensi valutehas.

1859. aastal asutas Friedrich Wiegand Rakveres vasksepatöökoja, mis tootis peamiselt Eestimaa viinaköökidele seadmeid. Enne oli Wiegand tegev olnud kaubandusalal, importides ning paigaldades analoogilisi seadmeid.

1861. aastal jätkas tema töökoda tegevust kubermangulinnas Tallinnas, kus olid tunduvalt paremad võimalused toodangu kohapealseks turustamiseks, Tallinna sadama kaudu aga oli hea ühendus Peterburi, Riia jt keskustega. Raudteede ehitamine avardas turgu.

1873. aastast kandis Fr. Wiegandi ettevõte tehase nimetust (algas malmi valamine), 1881. aastast pärinevate andmete kohaselt oli Fr. Wiegandi tehasest kujunenud 95 töölise, 17 tööpingi ning 56 900 rubla väärtuses toodetud toodanguga Tallinna suurim masinaehitustehas.

Sama aasta suvel algas tehasekorpuste ehitamine Troonipärija puiesteele (praegu Põhja puiestee), mis lõpetati 1883 talvel. Tehast hakati nimetama

Fr. Wiegandi Tallinna Masinaehituse-, Malmivalamise- ja Katlatehaseks. 1881-1884 suurenes tehase kogutoodang peaaegu kaks korda, valmistati aurumasinaid, seadmeid viinavabrikutele, põllutööriistu ning tehaste sisseseadeid.

1885. aastaks oli Wiegand oma tööstuse toodangu sortimenti laiendanud väiksemate rehepeksumasinate ja muude põllutööriistadega. Soodsat turusituatsiooni kasutades avas Wiegand 1889. aastal müügikontori Moskvas, laiendades mõni aasta hiljem kaubandustegevust enam ida poole. Selleks andis võimalusi Vene impeeriumi peagi kehtestatav alkoholi riigimonopol. 1894. aastal tarnis Wiegand Orenburgi ja Ufaasse viinatehaste sisseseade.

Pärast Fr. Wiegand seeniori surma sai tehase ainuomanikuks tema naine, kes 01.01.1898 andis omanikuõigused ja juhtimisvolitused üle oma kolmele pojale. Tehase nimetuseks sai Fr. Wiegandi Tallinna Masinaehitustehas.

Tallinnas hakkas tehase tööd juhtima Fr. Wiegand jun, Moskva kontorit tema vend Carl Wiegand.

Tehase administratiivnõukoguga koos juhiti käitist kollegiaalselt 1910. aasta lõpuni, mil Fr. Wiegand teatas administratsiooni nõukogu tegevuse lõpetamisest. Samal aastal sai Fr. Wiegand ka tehase ainuomanikuks.

Selleks ajaks oli tehase koguvarade väärtus üle poole miljoni rubla. Peamised toodanguartiklid olid endiselt aurumasinad, seadmeid tehti suhkruvabrikutele, pumpasid, transmissioone, sillakonstruktsioone teostati laevade remonti.

20. sajandi alguses Vene turu võimalused aina vähenesid, uue hingamise tõi alles Esimene maailmasõda ning sellega kaasnenud sõjalised tellimused. Toodangu väljalase suurenes sõja-aastatel hüppeliselt: 1915 valmistati tooteid 1 640 648 rubla eest, 1916. aastal anti toodangut juba ligi 3,5 miljoni rubla eest. 1917. aastal saabus järsk ning põhjalik langus.

1918. aasta märtsi algul lahkus Fr. Wiegand Saksamaale ning tehas jäi omanikuta. Õnneks oli tehase sisseseade vahepealse perioodi üle elanud suuremate kahjudeta (see jäi Venemaale evakueerimata).

1919 kevad-talvel asus vabariigi valitsus selgitama võimalusi tootmise taasalustamiseks Wiegandi tehases. Omanik oli krediidi saamisel nõus tegevust taaskäivitama, paraku ei saanud läbirääkimistest asja.

ASi Ilmarine põhikiri registreeriti 26. märtsil 1920 Tallinn-Haapsalu rahukohtus.

Asutajate seas olid insener Karl Ipsberg, ärimees Konrad Mauritz, Ajutise Valitsuse peaminister Konstantin Päts, Madis Jaakson jt, juhatuse esimeheks valiti Johan Laidoner. Põhikapitaliks sai 8 miljonit marka.

Tsaariaegseid tootmisvõimsusi 1920ndate algul saavutada ei suudetud, sest ära olid kadunud Vene turg ning toorainebaas. Valmistama hakati masinaehitustooteid, kivipurustus- ja tee-ehitusmasinaid ning põlevkivi- ja fosforiiditööstuse seadmeid, seadmeid meiereidele, metallist küttekoldeid, jätkus naftamootorite "Russ" valmistamine. Suure osa tootmismahust moodustasid remonditööd.

1924 suvel omandas enamusaktsiad perefirma "J. Puhk ja Pojad" (vennad Joakim, Eduard, Voldemar ja Aleksander). ASi Ilmarine edasises arengus sai olulisemaks Joakim Puhki tegevus. Olles mitmete autofirmade (Renault, Chervolet, Studebaker, Packard, General Motors) ainuesindaja Eestis, rajati ka Ilmarise juures autoremondiosakond.

Eesrindlikuks sai teehöövlite tootmise alustamine - Eesti esimesed kaks teehöövlit osteti Rootsist, edaspidi toodeti need Ilmarises. Masinatel kasutati Fordsoni traktorimootoreid (1930. aastatel Caterpillari omi), Rootsist ja Tšehhoslovakkiast tellitud terasid, ent enamik detailidest oli Ilmarises valmistatud. 1930ndate esimesel poolel paigaldati Läti Vabariigi eritellimuse täitmisel teehöövlitele tavaliste tagarataste asemel lint- ehk tankrattad. Sellest sai alguse linttraktorite tootmine (paraku jõuti valmistada vaid väike seeria).

1933 valmistati terasest keskkütteradiaatoreid, toodeti osasid veduritele, vagunirattaid, õlimahuteid, bensiinijaamu, sildade kandekonstruktsioone, kaitseväe tellimusel mürsukesti jne.

1940. aastal Ilmarine natsionaliseeriti, juhtkond tagandati ning tehas allutati NSVLi Lennukitööstuse Rahvakomissariaadile.

II maailmasõja puhkemisel alustati tehase evakueerimist N. Liidu tagalasse, kuid suuremat kahju selle ettevõtmisega tekitada ei suudetud. Saksa okupatsiooni ajal tegutses tehas transpordi ja liikluse valitsuse alluvuses, peamiselt tegeleti masinate remontimisega.

1944. aasta sügisel nimetati tehas ümber Tallinna II Masinaehitustehaseks. 1945. aastal allutati tehas Eesti NSV kohaliku tööstuse ministeeriumile, eelisarendatavaks muutus põlevkivitööstusele ja põllumajandusele vajalike seadmete tootmine.

Koos Tallinna Polütehnilise Instituudi teadlastega konstrueeriti ja lasti välja uusi turbakogumismasinaid ning briketitööstusele vajalikke seadmeid, mis tunnistati Stalini ja Nõukogude Eesti preemia vääriliseks. Tallinna transpordi vajadusteks valmistati trammivaguneid. Siiski töötas tehas kahjumiga.

1952. aastal allutati tehas NSV Liidu raskemasinatööstuse ministeeriumile, tootmine profileeriti ümber jõujaamade kateldele abiseadmete valmistamisele.

Ilmarine tootis poolmehaanilisi küttekoldeid ja nende elektromehaanilisi automaatikaseadmeid.

Esmakordselt N. Liidus hakati valmistama katelagregaatide küttepindade puhastusseadmeid - tahmapuhureid.

1975. aastal allutati tehas NSVLi energeetika ja masinatööstuse ministeeriumile, olles ainsa tehasena spetsialiseerunud katelagregaatide abiseadmete tootmisele. Valmistati tahmapuhureid, haaveljoapuhasteid, gaasimasuudipõleteid, rotatsioonpihustiga põletusseadmeid, vedelkütuste pihusteid ning süüte- ja kaitseseadmeid. Toodangus muudustasid üsna olulise osa tarbekaubad ja majapidamisriistad (metallist köögipliidid, emailitud malmnõud, lastekelgud, soojaveeboilerid jm).

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:38
Otsi:

Ava täpsem otsing