Pristise omanik Indrek Sepp Soome parim võidusõitja

Võit oli tema sõnul i-le täpi panek, sest esimest korda osales Sepp Soome meistrivõistlustel 2000. aastal ning jäi tiitlivõidust napilt ilma. Paar etappi enne lõppu juhtis ta punktidega kindlalt, kuid ühel nädalavahetusel läks avarii tõttu palju punkte kaotsi. Kokkuvõttes sai Sepp toona kolmanda koha. "Tänaseni jäi see kripeldama, nüüd sain lõpuni viia," kinnitab ta.

Ka vahepealsetel aastatel sõitis Sepp Soomes, ent neljandast kohast kõrgemale hooaja kokkuvõttes ei tõusnud. "Tase on seal väga kõva nagu Soome autospordis üldse," iseloomustab ta põhjanaabrite GT-klassi.

Sepp saavutas esikoha Dodge Viperiga sõites, järgnesid kaks soomlast Audi A4 DTMi ja Porsche Boxteri roolis. Sepp oli kiire kogu hooaja, võites seitsmest etapist kuus. Sõit tuli tehnilistel põhjustel katkestada vaid kodurajal Tallinnas.

"Konkurents Soomes on tugev, kuna rinda tuleb pista maailmaklassi tippautodega GT 2 klassist, kus GT 3 klassi kuuluvast Dodge Viperist erinevalt on autode forsseerimisel lubatud peaaegu kõik," on Sepp võiduga seda rohkem rahul.

Varem on ta tulnud autoringrajasõidus kahel aastal Baltimaade meistriks, samuti võtnud aastal 1999 Venemaa karikavõidu. Sellele eelnes Sepa edukas karjäär kardispordis, kust pärinevad Nõukogude Liidu meistritiitlid noorte ja täiskasvanute klassidest.

Alguses oli entusiasm tema sõnul suurem ja mõtted autospordi juures pidevalt. Tänaseks on võidusõidust saanud tore ja sportlik enese vormis hoidmise viis. "Ka eneseväljenduse viis, et oled mingi ala peal teistega konkurentsis ja vahel neist ka parem," kinnitab Sepp.

Kuna GT-klassi autod on üsna võrdsed, langeb väga suur rõhk inseneri ja võistleja koostööle, et saada auto kaks kümnendikku kiiremaks kui teistel. "Sul peab olema hea auto ja sellega kogu aeg arendustööd tegev hea insener. Ka võidusõitja peab aru saama, millist tagasisidet inseneridele anda, et autot veelgi paremaks muuta," selgitab Sepp.

Autosport nõuab kolme lapse isalt paar nädalavahetust suve jooksul. Sepa sõnul kuulub talle vaid reklaamileping, kiiver ja kombinesoon, sest masina ja selle ettevalmistuse on ta ostnud teenusena sisse Soome klubilt Lehtonen Motorsport. Rentimine on vajalik, et saaks soovi korral piltlikult öeldes ankru välja tõmmata.

Ise tegemine tähendab, et pead auto välja ostma, muretsema kõik alates mutrivõtmest kuni suruõhuratta avamiseni. "See on meeletu investeering. Ja kui soovid vahet pidada või alast eemalduda, pead kõigele sellele ka ostja leidma. Võidusõiduga seotud tükid on aga tavatarbimise hindadest 30-40% või kordades kallimad. Turg on nii ahtake, et sisuliselt kingid need kopikate eest ära. See on väga ebarentaabel," märgib ettevõtjast võidusõitja.

Enda hobisse on ta oma firma kaudu investeerinud ka ise. Sisuliselt ostab Baltimaades pea 300 miljoni kroonise käibega ettevõtteks kasvanud Pristis Sepa autol reklaampinna. Samas kinnitab ta, et tagasiside klientidelt ja uued kontaktid on raha tagasi toonud ja kuhjaga pealegi. Lisaks toetavad Sepa võidusõitu sponsorid.

Muid auto-motospordialasid pole ta proovinud, märkides, et kaherattalisi ja puude vahel kihutamist ehk rallit ta natuke ka kardab. "Pigem tunnen end kindlalt, kui saan auto nii heasse setting'usse, et suudan libiseda 200 km/h neljal rattal külg ees asfaldil. See on minu jaoks õnnis tunne. Ent ma ei kujuta end ette 200 km/h puude vahel sõitmas," sõnab Sepp.

Samuti on ta enda sõnul teadlikult vältinud "skuutri, ATV ja muude kolakate koju vedamist". "Lihtsam on neid vajadusel rentida ja sõita isu täis. Kõike ei pea ise omama, enamasti saad rentides pealegi uue asja kasutusse," selgitab ta. Küll on tal mootorratas - 1150kuubikuline klassikalise välimusega BMW - ja sellega ta mõnikord hobi korras ka sõidab.

Ettevõtjakarjäärile pani Sepp aluse Tartu Ülikooli ajal, nimelt pakkus ta transporditeenust. "Kui teised läksid kella kuuest ühikasse õlut jooma, siis mina sõitsin Moskvasse või Piiterisse, viisin autoärimeeste masinaid müüki või vedasin arvuteid," meenutab ta tudengina lisaraha teenimist.

Arstiteaduskonna professori pojana õppis ka Sepp sama eriala, kuid pole peale ülikooliaegse sanitari ameti rohkem arstina töötanud. Pärast ülikooli pidi Sepp otsustama, kas jääda arstiteadusesse või võtta uus suund.

Viimastel kursustel oli ta hakanud tegelema valveseadmetega. "Mõtlesin, et kui suudan kolme aasta jooksul olla äris edukas ja mu enesekindlus süveneb, valin selle tee," kinnitab ta. "Tänagi pole arstide palk sellest killast, mida ma ette kujutasin," viitab ta alavahetuse materiaalsele küljele. Siiski märgib Sepp, et arstide ringkonna hõng ja akadeemilisus meeldib talle tänini.

Kas arsti haridusest on võidusõitjast ettevõtjal ka praegu kasu? "Sellest on väga palju abi, sa hoomad masinavärki tervikuna, saad aru, miks üks asi tekitab teise ja kuidas terve organism peaks toimima. Äris toimuvad protsessid on üldjoontes samasugused, neid teatavalt üle kandes saab maailmapildi suhteliselt kiiresti kätte," selgitab Sepp.

Meditsiiniharidus ei jäänud Sepal ainsaks, 1999-2002 õppis ta Estonian Business Schoolis. "Tartus kuue aasta jooksul läbielatut meenutades ei saa seda EBSiga võrrelda, need koormused olid kardinaalselt erinevad," tõdeb ta tagantjärele.

Kuna Sepast arsti ei saanud, tunneb ta end ülikooli ees tänini tänuvõlglasena. Osaliselt ka sellest tingituna toetab Pristis teist hooaega järjest korvpalliklubi Tartu Ülikool /

Rock. 600 000kroonine sponsorileping sõlmiti Tartus 10. oktoobril. "Firma juured on pärit Tartust, nagu ma isegi, miks mitte võimaluse korral ka sünnilinnale midagi tagasi anda," põhjendab ta.

Pristise juhatuse esimees oli ta kümme aastat alates firma sünnist. 2003. aastal taandus Sepp firma nõukokku. Kui ta juhtimise üle andis, oli ettevõte käibe ja töötajate arvu poolest kolm korda väiksem kui täna.

"Tegevjuhtimine pole kerge töö ja seda enam, kui tuleb liikuda kolme riigi vahet ning hoida kõike enda vastutusel. Tajusin mingil hetkel, et juhatuse liikmed on nii palju küpsed, et võiksid kamba peale need ohjad üle võtta," räägib ta.

Samas lisab Sepp, et tegevjuhtimisest taandumine tõi kaasa kahe-kolmeaastase suhteliselt raske perioodi. "Tundsin end pehme ploomina. Oli väga raske kohaneda, et lased juhatusel tegeleda oma äriga segamatult, olgugi et kontrolli all. Pole kerge ülesanne vastutust delegeerida, laenukoormus on suur ja oled tööandja mõnesajale inimesele," nendib ta.

Sepa kontor on endiselt Pristises, kuid ta väldib väga detailselt protsessi sisse minekut teadlikult ega taha kedagi õpetama hakata. "Kuulan kõik pooled ära ja mitte väga asjas sees olles suudan ehk pilti mõne koha pealt paremini näha," hindab ta oma rolli.

Indrek Sepp on kahtlemata üks edukamaid kereautol võistelnud Eesti ringrajapiloote. Tema tugevad küljed on sihikindlus ja eesmärgistatud tegutsemine. Alati läheb Indrek rajale võitma ning ei rahuldu vähemaga. Samuti suudab ta väga hästi motiveerida kogu võistkonda selle nimel tööd tegema. Inimesena on Indrek sihikindel ja konkreetne ning teab, mida tahab. Selle saavutamiseks teeb ta kõik endast sõltuva.

Saksa Auto ja Indrek Sepa koostöö algas 2002. aastal. Kuna Saksa Auto Auto Moto Klubi (AMK) oli juba aastaid Baltimaade ja Soome ringradadel edukalt võistelnud ning Indrek otsis võimalusi võistlussporti naasmiseks, oli koostöö üsna lihtne sündima. Indrek võistleb Saksa Auto AMK võistlejalitsentsiga ning praegu on tema koostöö klubiga puhtsportlik. Indrek vahetab teiste klubi sõitjatega kogemusi ning klubi aitab omalt poolt kontaktide ja suhetega laiemas autospordi maailmas. Tihedalt vahetame ka tehnilist oskusteavet.

Saksa Auto AMK tegevuse põhirõhk on ringrajasõidul. Kuna üks autodest on alati Volkswagen, aitab see luua brändile sportlikku ja jõulist imagot. Samuti pakub AMK tegevus Saksa Autole atraktiivse üritusturundusliku meetme. 2008. aasta hooajal on meil plaanis püüda Eesti, Soome ja Põhja-Euroopa regiooni meistrivõistluste tiitleid.

Indrek Sepp ei pea end IT-alal friigiks, kuid ajab iga päev asju arvutiga. Isegi võidusõidu juures on vaja tunda arvutit, näiteks auto paremaks seadistamiseks.

"Mobiiliga kasutan Äripäeva veebi, login neli-viis korda päevas sisse, et vaadata uudiseid. Komandeeringus olles tihedamaltki," ütleb Sepp. E-kirju ei viitsi ta mobiili tõmmata põhimõtteliselt. "Nii hulluks ei ole ma asja ajanud, et kui viis minutit pole arvutit näinud, siis on kohe tühi tunne," selgitab ta. "Kui on kiire, saame telefonis asjad räägitud ning selle fikseerimiseks saadame vajadusel dokumendid hiljem meiliga," kirjeldab ta.

IT-vidinaid tal kasutusel eriti pole, auto peal on vaid asukohamääraja GPS näiteks Saksamaal või Soomes sõitmiseks. Kuna GPSid on nüüd ka telefoni ilmunud, plaanib Sepp osta sellise mudeli, et ei peaks juhtmepundart kaasas tassima. Seni ootab ta aga spetsiaalselt mõned aastad, kuni seade läheb täpsemaks ning ekraan suuremaks.

Kui oluline on, et firma juht jagaks ITd? IT on Sepa sõnul juhile abivahend ja toob tema ellu kergendavaid asjaolusid - näiteks kui juht suudab ise Exceli faili kokku panna, seda muuta ning vajadusel vigu märgata. "Ent juhi töö põhituum ei seisne ITs, vaid protsessis eneses - kuidas ettevõte toimib," märgib endine Pristise tegevjuht.

Uuel hooajal on Indrek Sepa valikuteks jätkamine Soomes, osalemine Skandinaavia sarjas või minek Saksamaale. Sealses ADAC Masters GT3 sarjas peab ühe võistkonna kaks liiget sõitma järjestikustel päevadel kumbki pool tundi. Oktoobris saavutas Sepp tiimikaaslasega Lehtonen Motorspordist, mitmekordse Soome meistri Olli Haapalaineniga Hockenheimringil ADAC Masters GT3 sarjas sõidus kolmanda koha.

"Meie eelis võiks olla see, et rajal suudame olla kiired mõlemad. ADAC Mastersi sarjas on üks võidusõitja hästi kiire ja teine n-ö sponsor, kes kipub pool sekundit või sekund ringi kohta aeglasem olema," märgib Sepp.

Tema eesmärk on taas võit. "Olen ala nii palju viljelenud, et kuuendaks ei taha küll jääda. Kui midagi teha, siis ikka võidu peale. Muidu pole mõtet nädalavahetustel kodust väljas käia," kinnitab ta.

Võidu sõidab ta veel paar aastat, siis jõuab täna kolmene Sepa poeg ikka, kus isal tuleb ehk karditreeneriks hakata. Karjääri jäävad Sepale meenutama karikad, kombinesoonid, kiivrid ja hooaegade fotoraamatud.

Fotod: Maris Ojasuu, Tõnu Noorits