Lisapensionil soodne mõju

Andrus Treier 05. veebruar 2008, 00:00

Plaan võimaldada pensionäridele igakuist lisatulu neile kuuluva kinnisvara arvel on tekitanud nii positiivset vastukaja kui ka tõstatanud küsimusi. Ja nii peabki - enne sedavõrd mõjuka otsuse vastuvõtmist tuleb kõik plussid ja miinused läbi arutada. Juhin tähelepanu mõnele aspektile, mis pole ehk seni kajastust leidnud.

Peamine, mida lisapension eakatele inimestele annab, on muidu mittelikviidse kinnisvara muutmine üheks sissetulekuallikaks. Teema on seda aktuaalsem, et Eestis kuulub omanikele eluasemetest enam kui 95 protsenti, mis on maailmas üks kõrgeimaid määrasid. Võrreldes hinnangulist kinnisvara väärtust välja antud eraisikute laenude mahuga, on ilmne, et ligi 2/3 kinnisvarast, mõnisada miljardit krooni, on laenudega koormamata. Seega on inimeste käsutuses suur vara, mis igapäevasele elukorraldusele aga otsest rahalist lisaväärtust ei anna.

Teisalt jääb, uuringute põhjal, paljudel pensionäridel normaalse äraelamise tagamiseks pensionist iga kuu ca 2000-3000 krooni puudu. Näiteks kui vara väärtus on 1 mln krooni, võiks selle arvel iga kuu 15 aasta jooksul välja maksta 3333 krooni. Lisaks suurendab see eakate inimeste võimet oma elamist korda teha, nt igakuiste maksetena korterelamu remondifondi.

Pensionilisa on võrreldud pangalaenuga, samas töötab see laenuga täpselt vastupidiselt. Kui laenu puhul antakse kinnisvara vastu suurem hulk raha, mida tuleb igakuiselt tagasi maksta, siis antud juhul antakse vara omanikule hoopis igal kuul laenu, mis makstakse tagasi hilisemal vara realiseerimisel. Seega võtab teenuse pakkuja kinnisvara hinnariski ning laenu saaja maksevõime ei puutu asjasse. Samuti on laenuga võrreldes isik vanem.

Vara kuulub endiselt omanikule ja realiseeritakse alles surma korral, mil müügihinnast arvatakse maha reaalselt tehtud väljamaksed koos intressiga. Seega on inimesel võimalus oma kodus edasi elada, teisalt on vara heakord endiselt omaniku vastutusel. Varasse mitteheaperemeheliku suhtumise korral on võimalik laenumaksed ka lõpetada. Seega pole vara korrashoid teenusepakkuja otsene vastutus, küll aga võib seda olla vara müügi korraldamine, kui pärijad sellest huvitatud pole. Tõenäosus, et vara pikaks ajaks riigi hallata jääb, on väike.

Valitseb arusaam, et kui vähegi võimalik, peaks sarnaseid finantsteenuseid pakkuma eraettevõtted ning riigil ei tuleks sekkuda. Kui vaadata teisi riike, siis on pakkumisega pea alati algust teinud just riik ning aja möödudes on lisandunud erapakkujad.

Eesti finantsteenuste pakkujatega suheldes on selgunud, et peamisteks takistuseks loetakse pikka tasuvusperioodi (20-30 a), raskelt hinnatavaid tegureid (eluea pikkus ja kinnisvarahinnad) ning suurt ressursivajadust (1000 lepingu teenindamiseks läheb vaja igal aastal enam kui 40 mln krooni). Samuti on takistuseks suhteliselt väike turumaht. Teenuse käivitamisperiood on väga pikk, isegi kuni 10 aastat, sisaldades teavitamist ja aktiivset müüki. Seega on riigi panus turu käivitamisse väga oluline. Seda enam, et eraettevõtetesse sedavõrd elulises küsimuses suhtutakse teatava umbusuga.

Teisalt on ilmne, et ei tohi teha takistusi eraettevõtetele. Põhimõtteliselt on võimalik ka portfelli hilisem müük mõnele piisavalt usaldusväärsele ettevõttele. Riigi poolt vaadatuna on tegemist pigem pikaajalise investeeringu kui väljaminekuga. Igal juhul tooks pakutud võimalus kaasa sotsiaalses plaanis positiivseid mõjusid. Tehnilised küsimused on lahendatavad.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:19
Otsi:

Ava täpsem otsing