Miks meil on nii vähe kuulsaid leiutajaid?

Kui uudistada ringi patendiameti e-paberites, võib jääda mulje, et Eesti on suhteliselt leiutisterohke maa. Nii võib leida 300 ringis leiutisi, mis siinmail ilmavalgust näinud.

Uurides aga lähemalt asjaga kursis olevatelt inimestelt, milliseid neist võiks edukateks leiutisteks kutsuda, kostab vastu vaid vaikus. Mitte et neid poleks, kuid proportsionaalselt on tootmisesse läinud leiutiste hulk prototüübiks jäänud asjadega võrreldes väike.

"Tõtt öelda pole viimastel aastatel ELLi (Eesti Leiutajate Liidu) liikmetel maailmavallutusi olnud. Ja nende leiutistega, mis meil praegu portfellis, on nagu igal pool maailmas - keegi ei taha neid eriti. Sama häda on isegi kõrgkoolidel," räägib mainitud erialaliidu kõrgeim mees Aivar Kaljula, kui uurin temalt, milliseid leiutisi ta esile tõstaks, kui edukaid.

Kaljula nendib, et kuigi leiutamisest kui sellisest võiks rääkida küll, konkreetselt midagi põnevat raporteerida pole.

Uudsete asjadega end kursis hoidev Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura seletab aga, et kogu asi on rahastamises kinni - kui leiutaja näol pole tegemist tunnustatud teadlasega, kel ette näidata hulgaliselt teaduspublikatsioone, pole ka rahalaeva kuskilt oodata.

Niisiis olgu kohe ära öeldud, et kuigi järgnevalt on juttu mitte veel tootmisesse läinud leiutistest, ei kanna me ühtegi neist maha. Seda seetõttu, kuna tee mõttest käega katsutava asjani võib võtta aastaid, et mitte öelda aastakümneid.

Andres Murdvee on tõenäoliselt üks neist inimestest, keda võib leiutaja nimega hellitada.

Mitte et mehe riiulilt võiks nii palju uudseid asju leida, vaid pigem seetõttu, et on end töölt vabaks võtnud ning pühendunud oma elektrilise käsihöövli arendamisele.

"Kahte asja pole võimalik korraga teha," põhjendab valikut mees, kes oma mudeli 2005. aasta lõpus registreeris ning praegu ühe firma taga ootab, mis höövli tootmise peale mõtleb.

Kuidas on firma nimi, Murdvee ei ütle, kuid nendib, et asi on juba tükk aega nende käes. "See ei ole nii laiatarbekaup kui käsihöövlid. Pigem eksklusiivsema turu jaoks," leiab leiutaja ning seletab, et kui tavalise höövliga saab asja sirgeks, siis tema masin annab parima lõppviimistluse.

Küsimusele, kas soov on kasuliku mudeli õigused maha müüa või anda need kellegi käsutusse, vastab Murdvee, et kodus seina peale oleks asi tore riputada, aga lõpuks tahaks oma tehtud töö eest ka tasu saada.

"Loodan, et see võib must miljonäri teha."

Kujutage nüüd ette, et sõidate tänaval ning ühtäkki hakkab tee ääres märk vilkuma. Võtate kiiruse maha ning lasete inimesi üle tee.

Umbes taolise asja mõtles 2006. aastal välja metallkonstruktsioone tegeva firma juht Raul Vane.

Kuigi asja vastu tundis tollal huvi ka maanteeamet ning prototüübi tegemiseks kulutati 200 000 krooni, jäi asi pooleli. "Noh, nüüd on loomulikult alternatiivid üles pandud," viitab Vane kas või Pirita teel vilkuvatele valgusfooridele, mis aga mehe sõnul mitte kõige tõhusamad pole. "Esimest korda sõitsin ja vaatasin tõesti, et näe vilgub, aga mida rohkem sõidan, seda vähem ma seda tähele panen," reklaamib ta pigem oma lahendust, mille järgi annab post märku alles siis, kui keegi kõnniteel läheneb.

Pärimisele, kas nüüd jääb siis asi katki ja mõtet edasi arendada enam pole, satub Vane aga hoogu ning ütleb, et on küll mõtet ning kunagi võiks miljoni ikkagi kätte saada. "Arvutasime, et tükihind tuleks 1600 krooni, tegime asja nii odavaks, kui saime.

Lihtne idee: et jalgrattad ei vedeleks kuuris üksteise otsas, oleks vaja üht vertikaalset hoidjat, kus kaherattaline sõber saaks rahulikult puhata.

Hiljuti registreeris patendiametis sellise kasuliku mudeli hobileiutaja Lauri Jalonen. "Rongides on praegu ka midagi. Aga üldiselt on olemas konks, kuhu nõrgematel inimestel on raske ratast vinnata. Minu oma on selles mõttes väheke demokraatlikum," naerab Ida-Viru ettevõtluskeskuses konsultandina leiba teeniv mees.

Kuigi Saksamaal olevat analoog olemas, usub leiutamisega hästi kursis olev Jalonen pigem enda riistapuu tulevikku, mistõttu on paar ettevõtet välja vaadatud, kellele ideed näidata. Jaloneni eristab kahest esimesest leiutajast see, et miljonit mees siin kukkumas ei näe.

Antud näidete puhul on tegemist toredate ja praktiliste igapäevauuendustega, milliseid on maailmas tehtud sadu tuhandeid ja millega oskuslikud autorid võivad ka raha teenida.

ASI jaoks pole antud infost lähtudes tegemist sobilike investeeringutega, sest otsime rahastamiseks eelkõige ettevõtteid, mis on ise loonud uuendusliku tehnoloogia või pakuvad seda kasutades mõnda teenust.

Rahastaja saab abiks olla finantside, kontaktide, kogemuse ning oma strateegilise nõuga, kuid ei saa toetada pelgalt head ideed, mis annab alles esimese eelduse ehk potentsiaali läbilöömiseks.

Rahvusvahelisel turul idee realiseerimiseks on vaja tarka ja tugevat meeskonda ning ettevõtte sihipärast tööd, et potentsiaal ka eduks vormida.

Autor: Gert D. Hankewitz