Esmaspäev 26. september 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Jazzkaare hing Anne Erm

Urve Vilk 10. aprill 2008, 00:00

"Kui on vaja kas või pileteid rebida, teen seda hea meelega," ütleb ta.

Kelleks koolis saada tahtsite?

Õppisin lastemuusikakoolis klaverit. Mu vasaku käe väikese sõrme üks lüli ei tööta, klaveri mängimisega sain küll hakkama, aga mõte läks muusikateooria peale.

Muusikakooli lõpetasin muusikateooria erialal ja jäin sinna ka õpetajana tööle. Minu jaoks oli šokk, kui teooria lõpueksamil minult küsiti, kas ma tahaksin teoreetilise aine õpetajana tööle hakata. Õpetasingi seal viis aastat kaugõppe rühma. Samal ajal õppisin konservatooriumis Villem Kapi ja Eugen Kapi juures heliloomingut, ka laulmine ansamblis Collage võttis oma aja.

Kas Te olete veel kusagil laulnud peale ansambli Collage?

Laulsin muusikakooli kooris, konservatooriumi kammerkooris ning siis ansamblis Collage, aga pärast enam mitte.

Miks mitte?

Tegemist oli palju. Konservatooriumi lõpus sattusin juba raadiosse tööle. Ma ei ole laulja- ega heliloojatüüpi, pigem olen teoreetikutüüpi, neitsi tähtkujus sündinuna kriitiline ja kohusetundlik.

Kui kaua Te Eesti Raadios töötanud olete?

Õige pea saab 40 aastat. Muusikasaadetes on tehtud igasugust tööd. Meil oli seitsmekümnendatel väga huvitav heliloojate-muusikute-teoreetikute seltskond: Rolf Uusväli, Vilma Paalma, Ants Sõber, Ülo Vinter, Merike Vaitmaa. Kuna samal ajal asutati Vikerraadio, oli kõik uus ja põnev. Terve raadiomaja ülemine korrus oli täis arvutit, nüüd mahub sinna ära kogu Raadio 2.

Toimetajaid oli palju, kuna n-ö käsitsitööd - lindi lõikamist ja kleepimist - oli rohkem. Iga sõna, mille saates ütlesid, pidi ka üles kirjutama.

Miks kõik kirja pandi?

Kõik pidi olema partei ja valitsuse kontrolli all. Peatoimetaja ja raadio direktor kontrollisid saate tekste. Arvan, et peatoimetajad võtsid peapesu, mis tuli EKP keskkomiteest, tavaliselt enda kanda, aga vahetevahel kutsuti ka toimetajaid direktorile aru andma. Kui loo pealkiri oli näiteks "Hõbedane ikoon", siis see ei sobinud, pidime ümber nimetama "Hõbedaseks talismaniks".

Brežnevi sünnipäeval oli üks mittekoosseisuline toimetaja torganud kavasse Deep Purple'i loo "Inimsööja". Kuna mina vastutasin selle valdkonna eest, sain käskkirja, nagu tegu oleks olnud tohutu riigivastase teoga.

Kuidas Te Jazzkaare organiseerimiseni jõudsite?

Huvi džässi vastu tekkis muusikakoolis, meie kursusel oli palju häid džässmuusikuid, kes said hiljem üsna tuntuks. Just nendeni jõudsid välismaa plaadid, nii sai palju head muusikat kuulatud. Raadios muusikatoimetajana töötades käisin Moskvas, Leningradis, Tbilisis ja mujal džässifestivalidel. Alati meenutasid sealsed muusikud ja organiseerijad kuuekümnendaid, mil Tallinn oli Nõukogude Liidu džässipealinn ja küsisid, millal Tallinna jälle džässi festival tuleb.

Samal ajal moodustati Jazziliit, mille juhatus otsustas, et on vaja taastada Tallinna festivalide traditsioon. Minul oli idee juba olemas ja kõik lubasid aidata, aga kui tegemiseks läks, polnud kedagi abis.

Nii ma istusin suvi läbi, trükkisin trükimasinaga ja ühendust pidasin teleksiga. Kava sai kokku pandud ja ettevõtete ja ministeeriumide ustest sisse-välja käidud, et raha koguda. Festival toimus ettenähtud ajal, esines üle 50 ansambli meilt ja veel 14 riigist.

Kas Jazzkaare korraldamine oli raskem alguses või praegu?

Algul oli raskem, kuna polnud korraldamise kogemusi. Paar esimest aastat võttis Eesti Kontsert hotellid ja rongi- ning lennupiletid enda peale. Ühel ööl öeldi mulle, et raha on otsas, kirjuta esinejatele garantiikiri, et maksad hiljem. Kuigi ma ei teadnud, mis on garantiikiri, sai see kirjutatud ja hiljem esinejatele makstud ka.

Mulle läks see maksma aasta unetuid öid ja nuputamist, kuidas olukorrast välja tulla. Praegu on juba piisavalt kogemusi. Viimasel ajal on sponsoreid ka lihtsam leida, õigemini - nad tulevad ise meie juurde. Ilmselt seepärast, et tegemist on juba Euroopa mastaabis maineka festivaliga ja meie tegevus on aastaringne.

Millised ülesanded festivali korraldamisel Teie kanda on?

Minu ülesandeks on kava kokkupanemine, pressiga suhtlemine, osa reklaamist, sponsoritega suhtlemine ja imidži loomine. Kui on vaja teha mida iganes, kas või pileteid rebida, siis teen seda hea meelega. Aastate jooksul olen pea kõiki kontsertide ja festivali korraldamisega vajalikke töid teinud. Aga praeguseks on minu õlgadelt üksjagu raskust ära võetud.

Kas selle aasta Jazzkaare alguseks on kõik valmis?

Iga festivali organiseerimisel jääb ikka kas kolm päeva või nädal puudu. Paratamatult on asju, mis jäävad viimasele minutile. Aga sel aastal oleme enam-vähem graafikus.

Kas piletid on kõik välja müüdud?

Kus sa sellega! Kontserte on ju 50. Aga publiku lemmikute kontsertide piletid on küll otsakorral.

Kui paljudel Jazzkaare kontsertidel Te ise kohal käia jõuate?

Tallinnas olen püüdnud kõikidelt kontsertidelt läbi astuda. Peale selle käin veel teiste korraldatud kontsertidel. Arvan, et kokku tuleb oma 150 kontserti aastas.

Anne on visa ja järjekindel, see on teda edasi aidanud. Ta on uudishimulik ning reisib palju, mis on vajalik, et leida uusi esinejaid ja need Eestisse tuua.

Kui 1990. aastate algus oli ebakindel, siis praeguseks on läinud palju rahulikumaks, mistõttu Anne saab Jazzkaare korraldamist ka rohkem nautida. Algusajal oli see suhteliselt suur hullumeelsus, suurtest kontserdikorraldajatest on Jazzkaar ju pea ainukesena nendest aegadest välja tulnud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing