Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Väino Villers: Kreisi põllumees

Martin Hanson 11. aprill 2008, 00:00

"Asjad võtavad ikka aega, nüüd on sellega ühel pool ning vaja hakata tööd tegema," iseloomustab Eesti suurima köögiviljakasvatuse omanikuks saanud Väino Villers 11-kuulist läbirääkimis- ja ostutehingut.

Harjumaal kartuli- ja köögiviljakasvatamisega tegeleva viieliikmelise Villersite pere pea ja OÜ Riitsinuse tegevjuht Väino Villers alustas köögiviljakasvatusega 1991. aastal ja kinnitab, et pole kogu selle aja üritanud oma tegemisi mingil moel reklaamida.

"Tegelikult on mul kõik aastad head olnud," kinnitab Villers. "Aga eks kõik raha, mis tuleb, läheb firmasse tagasi." Villers kinnitab, et tema sooritatud ost on Eestis väga harukordne, kuna meil ei osta farme kokku tavaliselt mitte Eesti kapital, vaid suured fondid. "Köögiviljasektoris on see esmakordne ost selline," räägib Villers.

Ühe sellise fondi omanik, investeerimispankur Joakim Helenius on põllumajandust korduvalt Eesti Nokiaks nimetanud.

"Eestlased ise ostavad ikka vähe maamajandeid tagasi, sama seis on ka näiteks lihakombinaatide puhul. Tundub, et tegemist on harva nähtusega, kaalusime kaua ning üksi ei oleks sellega tegelema hakanud. Pojad ning naine olid kohe selle poolt, et Laheotsa talu ostmine on hea ning ainus loogiline samm. Meil on hea ühine tiim ja kuna pojad olid nõus asjaga tegelema ning minu heaks tööle tulema, tegime ostu ära. Ega endal on ka aastad kukil ja tegemist on ränga tööga," räägib Villers.

Riitsinus on oma endise konkurendi Laheotsa talu naaber ning majapidamiste maad asuvad kõrvuti. Vahe on selles, et Laheotsast on kuulnud kõik, Riitsinusest vaid vähesed. Kuigi firmal on tänavu kartuli all 200 hektarit põldu, mis on Eestis tänavu üks suurimaid koguseid. Porgandikasvatuses aga ollakse kolmandal kohal.

Villers, kelle tegevuse moto on jonn ja järjekindlus, enda sõnul väsimuse märke praegu veel ei tunne. Miks aga Johannes Valk oma suurmajandi maha müüs, arvab Villers, et eks ta ole aastate küsimus peremehe kukil. "Perest ei olnud jätkajat, talu pidamine on suhteliselt rutiinne ja raske töö. Iga päev on vaja lahendada kõiksuguseid probleeme," kinnitab Villers.

"Eks ma ise tean oma kohta sessinatses maailmas, aga mulle on tähtis, et kana muneks ja muneks hästi," selgitab Villers oma vaateid elule.

Kuigi Villers nimetab oma toodangule turustuskanalite leidmist närvesöövaks, tõdeb ta, et kõige vaevanõudvam põllumajandustootja töö on ikkagi kasvatamine, olgu siis tegu köögivilja või loomadega.

Villersi kreedo peitub veendumuses, et ega keegi müü tänapäeval niivõrd kaupa kui just usaldust. Ja sellele tulebki äris rõhuda. "Põllumees peab hingega oma asja ajama, olema järjepidev, et edukaks saada," kinnitab ta.

Kas on õige aeg osta ja laieneda?

"Kindlasti on õige aeg laieneda. Meil polnud piisavalt maad. Tundsime selles puudust, kuna oleme oma tootmismahust kõvasti üle läinud. Loogiline, et ka meie läheme peale seda ostu kokkuhoiule," räägib Villers.

Põllumees seletab oma edu võtit selles, et perefirma kontrollis ise kõiki lülisid. "Pikas perspektiivis on õige samm ise kõike hallata ning laieneda. Aastaid on olnud nii häid kui ka halbu, kuid summa summarum on see, et käibekõver on sirge joon üles," mainib Villers.

Praegu on Villersite farm järginud sama rada, mida Baltika rõivatööstuses. "Ise kasvatad, ise puhastad, ise pakendad ja ise müüd. Klientide silmis on nii ka usaldusväärsem. Tootmismahtu peab aga samuti olema piisavalt," ütleb Villers ning lisab: "Peab olema aasta läbi stabiilse müügiga."

Jõhvis sündinud ja kooliteed alustanud Väino Villersi esimene raske valik jõudis kätte keskkooli lõpetamisel.

"Kuna minu vanavanemad olid maalt pärit, siis olin suviti tihti seal ning mulle meeldis. Aga ega päris viimase ajani ei saanudki aru, et nii väga põllumajandus huvitab. Hakkasin mõtlema, et mis minust edasi saab. Võtsin oma valikute nimekirjad ette ja vaatasin, mis mulle istuks. Kuna matemaatika mulle ei istunud, siis oli EPA tõeliselt hea valik," mainib Villers.

Mees, kelle isa on elupõline kaevur, kuid kes pärineb põllumeeste suguvõsast, leiab, et peab olema ikka teatud tüüpi inimene, kes maale jändama tuleb.

"Pärast EPA lõpetamist suunati mind Kungla sovhoosi Härja-Ristil. Töötasin peaagronoomina. Hakkasin kohe kartulit kasvatama," ütleb Villers.

Maareformi käigus erastas Villers sovhoosi kartulihoidja ning hakkas vähehaaval tegutsema. "Nüüdseks olen ostnud ümberringi ära kõik, mis on osta saanud," sõnab Villers.

Farm alustas kartulikoorimisega, siis hakkasid kliendid küsima juba porgandit ja punapeeti, laieneti 5 hektari kaupa.

"Statistika räägib, et kartulisöömine väheneb ja meid jääb vähemaks, aga ära müüme kõik ja alati tuleb ka puudu. Alati. 200 hektarit on ka tänavu maas ja midagi vist ei jää kätte," räägib Villers.

"Vabal ajal käin reisidel ja naisega spaades. Ega seda vaba aega eriti ole ka, kui nüüd järele mõelda. Ning hobidega on ka sedasi, et midagi ette näidata ei olegi. Ei ole seda tüüpi, et hiilin kuuri mudellennukeid ehitama," räägib Villers. "On kujunenud välja nii, et ei ole vaba aega, või kaob see kuidagi imelikult käest. Töö on ikka see hobi," kinnitab Villers.

Villersite peres kasvab kolm poega, kes kõik töötavad farmis. Isegi vanem poeg tuli oma endiselt töölt juhatuse liikmena farmi isa aitama.

Viin jutu korraks ka tema kodukohale, Ida-Virumaale. "Ebavõrdsus jääb pikkadeks aegadeks, ka minu kodukant jääb pikkadeks aegadeks mahajäänuks. Sõltub inimestest. Riigi poolt võid raha matta nii palju, kui tahad, ja ei tule midagi," räägib Villers.

Lahtise jutu ning mugava olemisega Villers räägib, et perekond saavutas farmiga oma käibelae ning kokkuostetud kaubaga seda ei tõsta.

"Ise toodetud kaup on kvaliteetsem ning on ka odavam ja nii teenib rohkem. Nagu ka enne mainisin, olid pojad nõus asja oma õlgadele võtma ning tegime ära," sõnab Villers.

Selle kohta, et meest Eesti suurimaks farmeriks ning köögiviljakunniks nimetatakse, ütleb Villers, et tegemist on ajakirjandusliku liialdusega.

"Tööga oleme kasvanud pisikesest ettevõttest suureks, mõtted on aga veelgi laiemad. Ma ei ole kunagi mõelnud saada suurimaks, väga vaikselt on läinud," mõtiskleb Villers. "Mul ei ole midagi äkitselt tulnud ning olen pidevalt asja sees olnud. Algaastatel oli ikka tõesti raske."

Villers räägib, et tema eesmärk on teha normaalselt äri, teenida kasumit. "Nagu me, põllumehed, omavahel räägime, siis natukene kiiksuga me ka oleme. Kõik, kes praegu on alles jäänud, et need on siiralt tegijad. Põllumajandus sõltub nii paljudest faktoritest," mainib mees.

"Johannes ütles ka, et oleme märkamatult kasvanud sama suureks kui tema. Pidevalt vaatasime, et müüginumbrid kasvasid, pidi jälle rohkem külvama. Ei saaks öelda, et on miski kindel hetk, kui tundsin, et nüüd kasvame ning muutume võimsamaiks ettevõtteks," räägib Villers, kes nimetab veelkord, et perekond peab olema kõikide otsuste taga.

Villers leiab, et Eesti põllumajandusel on praegu igatpidi hästi. "Oleme ilma suure EU-turuta hakkama saanud ning meid pole poputatud. Loomulikult inimene kunagi väsib ning on loomulik protsess, et keegi müüb oma tegevused maha," kinnitab Villers.

"Usun Heleniust, kes ütleb, et põllumajanduses on meie tulevik ning see on väga hea äri. Suurfarmid on tehase moodi ettevõtted. Köögiviljanduses tuleb pakendada, pesta, koorida ja siis hulgilattu, kust algavad teiste mured, see on vahe. Transport läheb kallimaks, see on kindel, ning turg jääb ikka siia ning toodame kohapeal. Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti vahe on see, et väga väikeste autodega vedada ei saa. Suured masinad peavad käima," räägib Villers oma argipäevast ning kinnitab surmkindla hääletooniga, et ei ole mõelnud loobuda.

"Pigem suusoojaks olen öelnud, kui rasked ajad on olnud. Aga see oli siis, kui olin üksi. Pojad on nüüd abis. Nende päralt on tulevik," on Villers tulevikus kindel.

Üks asi on isiklik elu ja teine on tööelu. Kokkuvõtlikult on ta olnud väga hea isa ja oma poegasid hästi kasvatanud. Kindlasti on ta ka pisut autoritaarne isa. Seda just tööl.

Ta on oma ärid üksi alustades üles ehitanud. Kui me kunagi alustasime ning juurde tulid teised inimesed, siis oli raske. Tööl meil asjad sujuvad ning üksikmängurist on saanud meeskonnainimene. See on suur muutus tööalaselt.

Mis puudutab isiklikult, siis ma usun, et ka teised võivad öelda, et on lõbus ja seltskondlik inimene. On seltskonna kese, viskab nalja ja räägib anekdoote. Ise on täiskarsklane. Pojad on ka olnud asjas pidevalt sees ning sealt ka otsus tulla oma ettevõtmisega tegelema.

Laheotsa talu endine omanik - Villers - on Ida-Virumaalt pärit. Mina olen Harjumaalt ja meil on siin olnud mehi, kes väidavad, et on kohalikud. Ma küsin siis, et kui kaua olete siin olnud, nemad vastavad, et 20 aastat. 200 aastaga saab rääkida päritolust! Villers tuli siiakanti 25 aastat tagasi.

Tegemist on kõrgharidusega spetsialistiga. Meil olid natukene erinevad alad. Minul oli rohkem köögivilja, temal rohkem kartulit. Ma olin mahult temast natukene ees ja mul oli turg olemas. Eriti ta ei trüginud ka sinna. Kiskumist ei ole olnud.

Kapitalistliku tootmisega on see pere saavutanud eelise, sest nad on jõulisemad kapitalistid kui meie Laheotsas. Me ei pressinud igast töötajast higi välja. Ma ei taha öelda, et ka nemad seda oleks. Me maksime palka juurde, kui küsiti. Sellest hakkas ka kasum vähenema.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:28
Otsi:

Ava täpsem otsing