Kurmide kena kodu Karlovas

Kurmide ehk siis Kristina, Tarmu ja Kristjani kodu pole Eha tänava veerest lihtne leida. Suured ja enamasti eelmisel sajandil viimati värskendatud värvikorraga puithooned on oma kulunud esiküljed vastu kitsukest tänavat pressinud.

Väike puumaja jääb tänavaservast aga astme võrra tahapoole ega ürita oma mahtudelt ümbritsevaga sobituda. Samuti tõmbab eraldusjoone naabermajadega hoone täiesti uuenenud välimus.

Ookerkollane laudis, tumehall plekk-katus ning valged puitaknad on kui väljakutse: aeg on teilgi ennast veidi värskendada lasta, kulla naabrid. Igatahes eeskuju, millelt snitti võtta, on kenasti olemas.

"Maja täpset ehitusaastat kahjuks teada pole, küll on aga teada, et Karlova mõisamaadel hakati massiliselt majaehituseks krunte jagama 1905. aastal. Eks meiegi majake umbes sellest ajajärgust pärit ole," räägib perenaine Kristina Kurm.

"Igatahes tuli ostuotsus ruttu. Leidsime internetist uue kuulutuse, käisime sama päeva lõuna ajal hoonet vaatamas ja siis oli põhimõtteliselt selge, et see on just see, mida vajame," meenutab abikaasa Tarmu.

Ning lisab, et kui algselt ehitati maja ühepereelamuks, siis nõukaajal, kui linnas elamispinnaga kitsas käes oli, mahutati hoonesse koguni neli korterit, all kaks kahetoalist ja teisel korrusel kaks kööktuba. Hoone tagaküljele oli eelmise sajandi kuuekümnendatel lisatud juurdeehitus. Ilmselt samast ajast pärinesid ka viimased hoones tehtud remonditööd.

Aga nagu vana maja puhul ikka, ei tulnud siingi pererahva sõnul üllatustest puudu. "Vahetusse läksid põrandad, aknad, lammutasime kõik ahjud, millest üks teise korruse oma oli ehitatud lihtsalt põrandale, ainult selle ühte serva kandis pisut laetala, täiesti ime, kuidas lagi sellele raskusele vastu pidas. Samuti lammutati kogu juurdeehitus ja ehitati vanast palkmaterjalist uuesti üles," loetleb Tarmu tehtud töid.

Tõsi, vanade ahjude tahmaseid kive võib taaskasutatuna näha esimese korruse kivimüürides. Näiteks vannitoas, kus vanade telliste punakad-tahmased toonid annavad jumet vanale puidule, mida on kasutatud vanni raamimiseks.

"Kindlasti pole me oma kodu renoveerides püüdnud olla võimalikult ajastutruud. Meie jaoks on olulisem hubane kodu, kus on kasutatud sõbralikke viimistlusmaterjale," selgitab Kristina.

"Naturaalsed puitpõrandad, lubikrohv, kohupiimavärvid, munaõlitempera ja linaõlivärv - see kõik on see, millega tegime algust juba oma eelmises kodus ja siin lihtsalt jätkasime."

Mõned vanad mööblitükid, nõud ja klaasesemed jäid majja oma elu elama eelmisest omanikust. "Meie õnneks soovis ta oma Annelinna korterisse kaasa võtta märksa moodsamaid asju, nagu näiteks polüestersektsioon. Antiigi loovutas eelmine perenaine rahulikult meile, pidades seda väärtusetuks," lisab Kristina.

Samas elavad oma elu ka hilisemad, näiteks nõukogudeaegsed esemed. "Midagi on majas ikka, mis tahaks kohendamist või lõpetamist, olgu selleks siis paigaldamata seinaliistud või lõpetamata viimistlus. Kohupiimavärviga kaetud krohviseinte puhul on viimistlust muidugi suhteliselt lihtne värskendada, leiad uue ja sobivama värvi ja pintseldad vana üle," naerab Tarmu.

Ning toob näiteks algul tumerohelist karva värvitud magamistoa. "Kui värv seinas, saime aru, et toon on pisut tumedavõitu. Asja muutmiseks värvisime osa rohelist kreemika värviga üle ja hoopis parem sai. Valgust tuli kohe tuppa juurde."

Kristina sõnul, kes on seotud Säästva Renoveerimise Infokeskuse Tartu Ühenduse tegemistega, on nende maja olnud mõnikord ka mitmesuguste tehnikate ja materjalide järeleproovimise kohaks. "Näiteks teise korruse ühele laekarniisile tekkinud ornament ei sobitu just sellele kohale ideaalselt, aga see oli suurepärane koht, kus seda katsetada," arvab Kristina.

"Eks Säästva Renoveerimise Infokeskuse Tartu Ühenduse loomise üks eesmärke oligi inimeste nõustamine ning traditsioonilisi ehitustehnikaid ja puitasumisse sobivaid materjale kasutama julgustamine," räägib Kristina. "Sellepärast oleme olnud lahkelt nõus ka oma kodu näitama. Et saab ja on võimalik küll teistmoodi, kui plastaknad ette ja kipsplaat seina."

Karlova vanu puitmaju silmitsedes on selge, et neile õpetussõnadele on siin palju viljakat pinnast. Iseasi, kas see seeme ka idanema läheb, vähemalt on Kurmid suuna puust ja punaseks (õigemini küll kollaseks) ette näidatud.

Maja väljast vaadates arvab fotograaf, et tore, kuigi palju pildistamist siin ei tohiks olla. Kuid võta näpust.

Maja sisemus üllatab oma avarusega. Mitmesugused sopid sopid aga lisavad ruumidele privaatsust: ust küll vahel pole, kuid nurk tuleb ette ja selle taha ei näe.

"Eks sellega ole nii, et neid vaheseinu annab ju alati lisada, kui selleks vajadus peaks tekkima," on Tarmu kindel. Ning lisab, et ega nad ehituse lõppu ära ei oodanudki.

Niipea, kui esimesed ruumid valmis said, koliti sisse. Nii et algul tuli praegusest palju väiksema pinna peal hakkama saada.

Endine majaomanik oli suur lillekasvataja, rohke sortimendiga peenraid oli aed täis pikitud.

Vanadus aga pressis peale ja lillekasvatus hakkas tasapisi kiduma ning aed rohtuma.

"Istutasin osa lilli aia teistesse paikadesse ümber, sest majaehituse käigus jäid peenrad töödele ette. Pealegi oli aiapidamine mullapinda üksjagu kergitanud ja see kippus juba üle vundamendi kasvama," selgitab Kristina.

Aed ongi tema sõnul järgmine suur ettevõtmine. "Ega siin muud üle jää, kui tuleb tuttavad ja sõbrad, kes vähegi midagi aiakujundusest teavad ja aidata soovivad, kokku koguda ning üks ühine ajurünnak korraldada," arvab ta.

Just vannitoaga on Kurmide pere ise igati rahul. Samuti köögiga.

Kui küsin, mida oleks võinud teha teisiti või mis võiks paremini olla, arvab Tarmu, et oleks pidanud kogu maja kergitama ja vundamenti kõrgemaks valama. Kuna seda teha ei saanud, tuli majaümbruse pinnast üpriski palju ära vedada ja nii tekkis aeda mitu tasapinda. "Ehk annab seda kuidagi aiakujunduse juures nutikalt ära kasutada," arvab ta.

Fotod: Andras Kralla