Koondamine või rollimuutus?

Uue töölepingu seaduse eelnõu vallandas ühiskonnas elava arutelu, mille keskmes on töösuhte paindlikkus. Kui peaminister väljendas vajadust muuta töösuhted senisest paindlikumaks, tõlgendati meil seda ainult töösuhte kiire ja odava lõpetamisena.

Vallandamisdiskursus läbib ka ettevõtjate kommentaare, millele omakorda vastandub teravalt ametiühingu seisukoht. Näib, et poliitikud ja osa ettevõtjaist käsitlevad töösuhet vaid ettevõtte kulude seisukohast. Samas oleks mõistlik astuda samm tagasi ja analüüsida tööturu osapoolte vajadusi.

Töötajad tahavad kindlustunnet: me kõik soovime oma perekonda turvaliselt ülal pidada ning meil on kohustus lapsi kasvatada, vanemaid ravitseda ja kodulaenu maksta. Seetõttu vajavad töötajad pidevat sissetulekut. Lisandub vajadus end olulise ja vajalikuna tunda, ennast teostada ja arendada. Minu kogemuse järgi vajavad vähesed inimesed kas äärmuslikku stabiilsust või pidevaid muutusi. Enamik ootab mõõdukat vaheldust mõõdukas stabiilsuses.

Tööandjad tahavad kindlustunnet strateegiliselt oluliste rollide täitmisel ja võimalust muuta kulustruktuuri turu muutudes. Aga veelgi olulisem kui kulujuhtimine on ettevõtte sooritusvõime tagamine võimeka töötajaskonnaga. Eduka ettevõtte tunnus ei ole mitte võime personali kiirelt hüljata, vaid muuta inimeste rolle, et olla kohanemisvõimelisem.

Ühiskond peab vältima inimeste heitumist ja tööturust kõrvalejäämist. Seetõttu on kiire koondamine alati suur ohuallikas. Heitunud inimeste tööturule tagasitoomine on teadagi kulukas.

Ideaalne töösuhe oleks pikaajaline hõive usaldusväärse tööandja juures, täites seal mitmesuguseid tööülesandeid. Sel juhul on nii tööandjal kui ka töötajal kindlustunne, aga samas suudab inimene olukorra muutudes hankida uue töökoha ja kohaneda uute oludega.

Kuid tööturg ei koosne ainult puhtakujulistest tööandjatest ja töötajatest. Lisaks neile on ka füüsilisest isikust ettevõtjad, on tsiviillepingute alusel teenust osutavad eraisikud ja renditöötajad. Just töösuhete paljususest tekib lisaväärtus, mis tööturule lisatööjõudu toob ning ettevõtjatele sisulist paindlikkust loob.

Üks paindlikkust tõstev töösuhte vorm on renditöö. Eestis veel suhteliselt uudne ja harjumatu renditöö tagab töötajale pikaajalisuse, sest rendiettevõte on huvitatud inimeste pidevast rakendatusest. Muu hulgas õpib inimene paremini kohanema, saades juurde nii enesekindlust kui ka oskusi. Inimene võib töötada erineva koormatusega ning võtta mitmeid kuid vabaks, et oma isiklikke eluplaane realiseerida - tagasi tulles ootab rendifirma ikka tema uut panust.

Rendiettevõte kaitseb oma töötajate huve, sest töötajal peab uuele tööle siirdudes püsima kõrge motivatsioon. Euroopa Personaliettevõtete Liidu uuringu andmeil on üle kahe kolmandiku renditöötajaist maailmas oma tööolukorraga rahul.

Tööandjale annab renditud tööjõud paindlikkuse töösuhetes ja võimaluse elada üle kõikuvad majandusolud. Tööandja saab töötaja siis, kui teda vajab, võimalikult vähese dokumendihaldusega. Renditöösuhet soosivad ka ametiühingud, kes küsivad aga riigilt kindlamat seadusega sätestamist, sest praegu on seadused praktikale selgelt jalgu jäänud.

Tööturu paindlikkus ei seisne vaid töösuhte lõpetamise kompensatsioonides. Riigiisad peaksid soosima töösuhte eri vorme ning looma seadusandliku keskkonna, mis võimaldaks tööjõu rendi ettevõtetel teenida tööturu paindlikkuse ja mitmekesisuse huve.

Autor: Kadri Kristjuhan