Tulevane majanduskasv saab tugineda ainult ekspordile

Senine Eesti majandusedu tugines suurel sisetarbimisel - kinnisvarabuum ja sisekaubanduse hoogustumine tõid kaasa üleüldise rikastumise.

Kriisi lükkasid rahasüstidega edasi pangad, kes tahtsid ka üleüldisest edust teenida. Kuid ühel hetkel tekkis ikkagi rahadefitsiit, ostjad hakkasid seda kõrvale panema lootuses, et turg ükskord langeb. Nii läkski. Turg langes, kuid hinnad jäid üles. Nad on ka praegu üleval, langus on marginaalne. On oht, et tõsised probleemid seisavad alles ees. Iseäranis nendel, kel raha on investeeritud valesse kohta, kuid pangad tahavad seda tagasi. Mõnedes valdkondades on rasked ajad alles ees.

Sel keerulisel perioodil on mõttekas analüüse teha, vigadest õppida ja tulevikku planeerida. Meid ootab ees majanduskasv, mis tugineb ekspordile. Ekspordi häda aga on selles, et see kasvab aeglaselt - turud on suured ja konkurents tihe - seega kiiret kasvu pole loota. Lisaks varitsevad välisturgudel riskid, millest me - nagu elu näitab - pole teadlikud.

Küsimus on selles, kui kiire saab uus tõus olema ja kaua ta kestab. Ühiskonnal on kõrged ootused sissetulekute osas ja sisemine tööjõu konkurents hakkab järsult kasvama - see on hea. Kuid kas hakkab kasvama ka ettevõtete tootlikkus?

Tootlikkuse aeglane kasv, mis jääb maha palkadest, võib tekitada uusi pingeid ja tagasilööke.

Mõnes mõttes on riik juba aega kaotanud ja selle asemel, et eksportööre sisuliselt toetada (jutt ei ole saamatute aitamisest) on kuulda mõnede poliitikute loosungeid stiilis, et ettevõtja peab ise olema tubli ja kõigega hakkama saama. Kümme aastat tagasi see nii oligi. Siis piisas lihtsalt ettevõtlikkusest ja Äripäevgi kirjutas tublidest hamburgeri- ja kingamüüjatest. Nüüd on olukord teine.

Ettevõtjate võime, vajadus ja valmisolek adsorbeerida uusi ideid on suur, kuid sageli omanik või juht ei orienteeru maailmaturgudel ega teaduse arengus. Tema arutlused piirduvad sageli Johni või Pekka soovitustega ning näitustel nähtud imedega. Perspektiiv on udune, sest "palgad on kõrged, spetsialiste pole ja inseneridele ei jaksa maksta".

See viib investeeringuteni, mis kinnistavad olemasolevaid vananevaid tehnoloogiaid ja oskusi, selle asemel, et planeerida arenguhüpet ja lisaväärtuse tõusu.

Päästaks innovatsioon! Kusjuures Eestit ei tohi rahuldada lihtsalt uuendus, vaid selle hüppeline areng.

Autor: Jüri Kuslapuu