Ettevaatust, valuutarisk

Valuutade vahetuskursside kõikumine on seadnud ettevõtted silmitsi kasvava ebakindluse ja suurte finantsriskidega. USA dollar, Rootsi kroon, Briti nael ja Vene rubla on Eesti krooni ja euro suhtes odavnenud 10-20 protsenti.

Eesti ettevõtted tunnetavad selle mõju otseselt. Maksed kaupade ja teenuste eest on äkitselt väiksemad ning sõlmitud lepingute oodatud kasumlikkus kui õhku haihtunud. Tulemuseks on ka Eesti kaupade ja teenuste konkurentsivõime vähenemine.

Kui teiste riikide ettevõtted on ennegi devalveerimiste ja kursikõikumistega pidanud toime tulema, siis Eestile on kogemus uus. Ka Taani ja Rootsi on devalvatsioonide mõju omal nahal tunda saanud ning nende kogemusest on üht-teist õppida.

Taanis ja Rootsis pole devalveerimise mõju eraõiguslikele kohustustele otseselt reguleeritud. Siiski on seadustega paika pandud põhireeglid, mis sarnanevad rahalise kohustuse vääringut puudutavatele sätetele Eesti võlaõigusseaduses.

Nii Taanis, Rootsis kui ka Eestis lähtutakse põhimõttest, et võlgnik võib maksta kas lepingus kindlaks määratud valuutas või maksmiskoha valuutas. Põhimõtet piirab vaid otsene välistus.

Samamoodi võib võlausaldaja kõigis kolmes riigis nõuda hüvitust kahjude eest, mis tekivad valuutakursside kõikumisest pärast maksetähtaega, kui võlgnik maksega hilineb. Taani ja Rootsi kogemus näitab aga ka seda, et mitte alati ei määratle lepingud ega seadused üheselt, milline lepingu osapool peab valuutariski kandma.

Üheks näiteks võib tuua Taani kohtukaasuse aastast 1969. Võlgnik hilines maksega ning tekitas sellega võlausaldajale kahju, kuna Taani kroon devalveeriti pärast maksetähtaega, ent enne kohustuse täitmist.

Võlgnik seadis oma kohustuse krooni odavnemisest põhjustatud kahjud kompenseerida kahtluse alla, väites, et oli ennegi pidevalt maksetega hilinenud. Et võlausaldaja polnud sellest mingit numbrit teinud, siis järelikult ta "aktsepteeris" hilinenud makseid.

Kohus aga leidis, et võlausaldaja polnud minevikus hilinenud makseid aktsepteerides loobunud oma õiguste maksmapanemise võimalusest tuleviku rikkumiste suhtes ning võlgnik pidi kahjud hüvitama.

Teise näite võib tuua Rootsi krooni devalveerimise ajast 1949. aastal. Enne devalveerimist esitas üks Venezuela ettevõte nõude Rootsi ettevõtte vastu, kes nõuet ei tunnistanud ja asi läks kohtusse.

Kui apellatsioonikohus lõpuks kinnitas, et võlg tõesti eksisteerib, oli Rootsi kroon kaotanud 30 protsenti oma väärtusest. Nüüd nõudis Venezuela firma, et Rootsi ettevõte neile selle kompenseeriks. Taas seadis Rootsi ettevõte nõude kahtluse alla, viidates sellele, et esialgse nõude õigsus polnud devalveerimise hetkel veel kinnitust leidnud.

Algatati uus kohtuprotsess, et teha kindlaks, kes peab krooni devalveerimisest tingitud kahjud kandma. Kohus otsustas, et riski kandsid rootslased.

Valuutade kõikumine tekitab mitmeid võlaõiguslikke küsimusi. Kuidas kohtud valuutariski kandmise jagada otsustavad, on tihtipeale raske ette aimata.

Selge on aga see, et ettevõtetele, kes teevad rahvusvahelisi tehinguid, on ülioluline valuutariski silmas pidada. Võimalusel tuleb ennast kaitsta kas eelnevate kokkulepetega või nt valuutariske kindlustades. Sest vabatahtlikult ei taha kursimuutusi hiljem keegi kinni maksta.