Ülelinna kohvikus juba kuid täismaja

Mooni autorid on Eesti tippkokk Roman Zaštšerinski oma perega. Ehk teisit öeldes - tunnustatud tippkulinaarid ja kogenud sommeljee on avanud oma väikese pererestorani. Pole siis imestada, et siin on hea söök ja jook. Imestan hoopiski selle üle, kuidas Moonis kõik omavahel kokku sobib. Toit sobib veiniga, sisekujundus toiduga, ettekandjad perenaisega, isegi külastajad tunduvad sobivat nii Mooniga kui ka omavahel. Pilgeni täis söögituba meenutab rohkem kodust vastuvõttu kui restorani.

Väga raske on Mooni roogasid kirjeldada. Üldse on toidu kiitmiseks ja kirjeldamiseks sobivat sõnavara suhteliselt napilt. Võib-olla nii: taldrikul on ühinenud autori loominguline andekus, professionaalne täiuslikkus ja kaasasündinud intelligents. Lisame veel hästivalitud tooraine, tundlikkuse ja leidlikkuse, tasakaalumeele ja mängulusti - sellised need Mooni road ongi.

Sel moel saab ära kirjeldada kõik, mida Moonis söönud olen, nii maksa- kui ka hapukapsapirukad, suitsuangerja, uhhaa, küülikuraguu, pardifilee, lambakotletid, veisefilee, koogid.

Tasemel teenindus

Ma pole kusagil näinud nii täiuslikult õhukese tainakihiga kooke kui Moonis. Ja ka mitte nii šokolaadist kui sealne šokolaadi-trühvlikook. Jah, võib-olla küll Prantsusmaa parimates patisserie'des, aga mitte meil.

Nagu pererestoranis ikka, käis kokk aeg-ajalt söögisaali üle vaatamas ja külastajatega juttu ajamas. Ettekandjad olid kiired ja lustlikud, ei unustanud ukse lähedal istujatele pleede pakkumast (kuigi külm ju ei olnud) ega sööjate hinnagut toidule küsimast.

Esimene kord oli kelner veinide osas eriliselt tubli, arvasin, et kõik on sellised, ega viitsinud teisel korral ise veinikaarti õieti uuridagi. Aga sel korral vajas ettekandja natuke järeleaitamist, kõik ei tulnud veel päris hästi meelde.