Mihkel Kleisi radioaktiivne romantism

Ragne Nukk 14. jaanuar 2011, 00:00

Kleis on ehk isegi paremini tuntud eksperimentaalmuusiku kui kunstnikuna. Üle kümne aasta Luarvik Luarviku koosseisu kuulunud Kleis on tegelenud ka mitme muusikalise kõrvalprojektiga, kuid leidnud veel loomeenergiat maalimise jaoks.

"Mul on olnud väga aktiivne eluperiood. Esimest korda elus oli nii, et maalisin peaaegu iga päev paar tundi," kirjutas Kleis oma blogis. Tõepoolest, Hobusepea galerii kahele väiksele korrusele pole vist nii palju maaliloomingut ammu ära mahutatud.

Kes Luarvik Luarviku või EDASI lugusid kuulanud on, teab juba ette, et midagi psühhedeelset võib oodata ka Kleisi pildiloomingust.

Radioaktiivsed pildid lõuenditel. Kleis segab lõuendil kokku popielemendid, naivismi ning psühhedeelselt mürgised värvid ja virvendavad vood. Ei puudu ka suur annus võimendatud emotsioone, absurdi ja õudu.

Ratsionaalsusega on siin vähe peale hakata. Kleis nopib mitmesugused ideed kokku, mängib nendega, laseb neil oma peas vabalt kujusid võtta ja assotsiatsioone tekitada.

Mida absurdsemad seosed objektide vahel tekivad, seda parem. Nii paistab iga Kleisi maal omaette sümbolina. Tema töödest õhkub 19. ja 20. sajandi vahetuse dekadentlikku meeleolu ja veidral kombel ka romantismihõngulist õudust. Kuid asi ei ole ainult ajaloohõngus.

Pilte õudusfilmidest ja allmaailmast. Kleis laseb mõttel vabalt lennata, tekivad ootamatud assotsiatsioonid erinevate ajahetkede ja piltide vahel. Ta ei ütle vaatajale mitte midagi ette ega sunni pildi tähendust mõistatama.

Pigem töötavad kunstnik Mihkel Kleisi näitusel üleval olevad maalid aktivaatoritena, põhjustades tahtmatuid alateadvuslikke seoseid vaataja enda peas. Või võtavad mõnel nõrganärvilisel näitusekülastajal põlved nõrgaks, sest peateemaks on õudusfilmid ja allmaailm.

Seosed kunstiklassika ja Tšernobõliga. Vereniresid ja väärastunud olendeid leidub peaaegu igal maalil. Ilma nina ja suuta mees seismas tulelõõmades rahutu maastiku taustal nagu "Brutal Gardener", meenutab millegipärast Munchi "Karjet". Maal "Radioaktiivne romantism" psühhedeelselt värvilis-triibulisel taustal kuivanud puude ja üksiku kirikuvaremega seostub kohe Tšernobõli õudustega, kuid viib mõtted ka saksa romantiku Caspar David Friedrichi ühele maalile.

Töös "The Last House on the Black Hill" kujutab kunstnik taas kord möllava taeva taustal suure ja sünge mäe otsas kõrguvat korterelamut ja selle kõrval kaubandusketi pikka torni, mis on muudetud sümboliteks, mille kooslus Kleisi maalil jääb veel pikaks ajaks mõtteisse kummitama.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:11
Otsi:

Ava täpsem otsing