Kauge probleem muutub aina lähedasemaks

Värske Äripäev kirjutab, et sel nädalal Brüsselis arutletav Euroopa Kriisiabifond neelab hättasattunud euroala riikide abistamiseks lähiaastail iga Eesti maksumaksja kohta 240 eurot. Iseenesest väike summa, selle eest ei saa Kreeka-reisigi. Kuid arvestades, et sellest rahast saavad me euro-kaaslased tulevikku veidi helgema pilguga vaadata, on see summa sisuliselt muidugi suur.

Äripäev on kaaslaste abistamise poolt, sest see aitab püsima jääda nii euroalal kui ka Euroopa ühisturul. Lühidalt, Eesti ja teised väetimad euroala riigid kauplesid esmaspäevasel eurogrupi rahandusministrite kohtumisel omale välja jõukohasema panuse ületuleval aastal loodavas euroala püsivas kriisihaldusmehhanismis (ESM). Rahandusminister Jürgen Ligi ütles, et Eesti ettepaneku põhjal tehti erand riikidele, mille SKP on alla 75% euroala keskmisest, seega langes Eesti osa 12,6 protsendilt SKPst 9 protsendile (1,3 miljardi euroni). Reaalne raha on sellest 144 miljonit eurot, millest pool tuleb sisse maksta 2013. aasta keskpaigaks, ülejäänu järgneva kolme aasta jooksul.

Otse loomulikult lõi kommentaarium selle uudise sabas kihama. "Miks mina pean mingite laristavate lõunamaalaste küllusliku eluviisi kinni maksma," on üsna tavapärane seisukoht.

Miks? Sest esiteks, me pole üksi, me astusime 2004. aastal Euroopa Liitu, kus liikmesriigid üksteist aitavad. Teiseks, me astusime sel aastal eurotsooni, mille liikmed samuti üksteist aitavad. Me aktsepteerisime neisse liitudesse astumisel ka võimaluse, et vajadusel tuleb hättasattunut aidata. Mõelgem ometi, tegelikult on ju hea teada, et kui meil halvasti peaks minema, on meil vähemalt 26 riiki selja taga. Ning kolmandaks, mõelgem, me oleme ju juba aastaid Euroopa abiraha najal õilmitsenud - mis siis, kui vanad Euroopa Liidu riigid oleks mingite eestlaste abistamisele sama virilalt vaadanud?

Aga see selleks. Seni kauge probleem on lähedasemaks muutumas, me kaaslased on hädas ning meie kohus on neid nüüd aidata. Ning ühtse kriisiabimehhanismi, -fondi loomine on hea plaan. Ja nii euroala kui ka ühisturu edasine püsimine on kindlasti me kõigi kindel soov ja huvi.

Kuid me tahaksime siiski kindlust, et abiraha läheb asja ette. Me tahaksime teada, kas meie väike kogukond saab hättasattunuid, näiteks Kreekat, Portugali, Iirimaad või mõnd teist riiki abiraha kasutamisel kuidagi suunata? Äripäeva arvates tuleks kriisifondist abi saavaid riike survestada. Ja me uus riigikogu võikski selles asjas kindla seisukoha võtta ning selle häbenemata ka Brüsselis välja käia.

Ühesõnaga, Äripäev tahaks, et see loodav kriisifond oleks nagu üks karm onu, kes sõnakuulmatu riigi juhtimise piltlikult öeldes üle võtaks ja võlglastel käsi väänaks, kui muu ei aita.

Muidugi saab kogu seda teiste abistamist vaadata ka kui äriprojekti, investeeringut - Ligi rääkis, et abiraha teenib 6protsendilist aastaintressi. Muidugi juhul, kui võlakirjad üldse lunastatakse. Risk on siiski suur. Või nõuaks, naljaga pooleks mõistagi, et fondist abi saavad riigid võiks saadavad summad millegi reaalsega tagada, näiteks Kreeka paneb tagatiseks mõned saared, Portugal portveini- ja Iirimaa õllevarud…

Autor: ÄP