Eesti kivi ehib Venemaa jõukate villasid

Kas austatud lugeja oskab n-ö käigu pealt nimetada mõne tootmisettevõtte, kes oma toorainele selle töötlemise käigus enam kui sajakordse väärtuse annab? Kindlasti on neid veel, aga üks selline on käesoleva loo kangelane, paekivist - Saaremaalt kaevandatavast dolomiidist ja Tallinna külje alt Väo karjäärist võetavast lubjakivist - hoonete välisviimistluseks vajalikke detaile tootev OÜ Saare Dolomiit-Väokivi.

Mis siis selle ettevõtte nõnda eriliseks muudab? Nimelt asjaolu, et üleilmse kriisi aastatel 2008-2010 võttis see firma kätte ja suurendas oma ekspordikäivet kaugelt üle kümne korra - 2007. aasta 1,7 miljonilt kroonilt 2010. aastaks 30 miljoni kroonini. Samal ajal kahanes ettevõtte müük Eestisse 43 miljonilt 16 miljoni kroonini.

See, mis kodumaal kriisi tõttu kaotati, võideti piiri tagant tagasi, seega jäi paekivitööstuse kogukäive ka kriisi ajal enam-vähem stabiilsele, s.o buumiaegsele tasemele. Ekspordi hüppelise tõusu andis enamalt jaolt müük Venemaale. Muu hulgas ehitati Saaremaalt pärinevast dolomiidist valmistatud materjalidest Peterburisse Venemaa rahvusraamatukogu fassaad, praegu aga renoveeritakse Neevalinnas Ermitaaži endise kindralstaabi hoonetekompleksi, kus siseviimistluses kasutatakse Saare Dolomiidis toodetud detaile.

Heal ajal loorberitele puhkama ei jäädud . Tõsi, meil on küll ja küll noori firmasid, kes ekspordi osakaalu oma esimestel tegevusaastatel kiiresti suurendada suudavad, kuid oma pool sajandit turul püsinud ettevõtte kohta on selline hüpe pigem harukordne kui igapäevane tulemus.

Saare Dolomiit-Väokivi direktor Hindrek Auväärt tunnistas, et tagantjärele on ka endal natuke uhke tunne, et buumi ajal, kui tellijad suurt hinda ei küsinudki ja huvi tunti vaid tarneaegade vastu, edust tiivustatuna lihtsalt liugu ei lastud.

"Ma ei usu, et me väga teadlikult tulevikku panustasime, aga igatahes hakkasime juba 2006. aastal ekspordiga tõsisemalt tegelema, kirjutasime EASile 2008. aastal projekti investeeringutoetuse saamiseks ja 2009. aastal tunnistati see rahastamiskõlbulikuks," kirjeldas Auväärt. "Juba varem olime alustanud agarat messidel käimist ja piiri taga kontaktide loomist. Praeguseks on meie eksporttoodangu osakaal vähemalt 65%, samas kui neli aastat tagasi oli see vaid neli protsenti."

Toonase investeeringutoetuse eest soetas firma endale moodsa arvutijuhtimisega kivitöötlemise täppisseadme, mis lubab nüüd valmistada keerulisi disainielemente sambanikerdustest ornamentide ja bareljeefideni. Lisaks on EASilt saadud ka nn pehmemaid toetusi, näiteks messidel käimiseks. Just sealt pärinebki lõviosa Reval Stone'i kaubamärgi all tooteid turustava ettevõtte piiritagustest klientidest, teine oluline müügikanal on otsekontaktid arhitektidega.

Auväärt meenutas, et kui näiteks killustikutootjate õuele saabus kriis juba 2008. aasta alguses, siis tema firma alles ägas tellimustekoorma all.

"2008. aasta septembris töötasid meie mõlemad tehased veel täie võimsusega, me ei saanud nendest levima hakkavatest kriisijuttudest midagi aru," rääkis ta. "Aga oktoobri lõpus avastasime järsku, et meie tellimuste portfell on järsku tühjaks saanud. See oli šokk."

Kui üldehitust ei ole, pole ka midagi viimistleda. Ettevõtte juhid asusid tegutsema justkui majandusõpiku järgi - kulud, neist kõige suurem tööjõukulu, tõmmati resoluutselt kokku, sest ainus, mis silmaga nähtavat efekti andis, oli koondamine. Esimese lainena kaotas töö kolmandik ettevõtte 85 töötajast, teises laines läksid veel mõned, nõnda et lõpuks jäi Saare Dolomiidi palgale veel vaid 60% 2007. aasta personalist, valdavalt kogemustega pingitöölised, et mitte ettevõtte tootmisvõimekust halvata. Allesjäänutel vähendati 20% ulatuses palka, kaotati autode ja telefonide kompensatsioonid jmt. Kui 2007. aastal moodustas ettevõtte tööjõukulu 19 miljonit krooni, siis 2009. aastaks oli see suudetud kahandada 12 miljoni kroonini. Oluliselt on firmal õnnestunud tõsta tööviljakust. Lisandväärtus, mis enne kriisi puhkemist oli 300 000 krooni töötaja kohta, tõusis 2010. aasta lõpuks 370 000 kroonini töötaja kohta aastas, seega 23%.

"Iga lisandväärtuse protsendi tõusu taga on kõva töö, seda ei saa alahinnata," tõdes Auväärt. "Iseäranis suure vastutuse panevad tootjale kõikvõimalikud uudsed kliendipoolsed erinõuded."

EASi toel välisturgudele. Ent kui tellimusi pole, ei aita ka kulude kokkuhoid. EASile koostati ekspordiplaan ning koostöös EASiga asuti seda ellu viima. Just seda peab Auväärt oluliseks põhjuseks, mis kriisiaeg suudeti suhteliselt edukalt üle elada. Ta tõdes, et vaevalt oleks Saare Dolomiit-Väokivi ekspordis nõnda kiiresti tõusnud, kui poleks olnud EASi tuge.

"Meie toodangu müümine, iseäranis välismaal, eeldab väga tugevat ja aktiivset turundust, sest see pole laiatarbekaup, mida saaks poest osta," iseloomustas Auväärt müügitöö tähtsust. "Umbes 90% ulatuses on meie tooted konkreetse projekti põhised, need nõuavad üle keskmise maksujõulist ostjat ning nendeni jõudmise efektiivseim tee on arhitektide kaudu. Nendega saame tõhusaid kontakte luua messidel käies."

Messidel käimist on EAS valmis toetama 50% ulatuses, investeeringutoetust saab kuni 40% ulatuses projekti abikõlbulikest kuludest. Oma müügiesindusi Saare Dolomiidil üheski riigis pole, küll aga on sisse seatud partnerite võrgustik, kellega kõikjal konkreetsed tegevused kokku lepitud.

Suurim mure oli pangalaen. Kriisi saabumine tekitas Saare Dolomiidi juhtides hirmu ka sellepärast, et 2007. aastal oli ettevõte võtnud kopsaka pangalaenu, mille intressikulu ületas 2008.-2009. aastal miljon krooni aastas. Auväärt nentis, et kriisi saabudes kujunes laenu restruktureerimine keeruliseks ning ettevõtte juhid maksid selle lihtsalt hambaid risti surudes tagasi.

Praeguseks on firma laenukoormus 2007. aastaga võrreldes kaks korda väiksem, jäänud on veel üks pikaajaline, kuid Auväärti kinnitusel omal ajal küllaltki soodsatel tingimustel saadud laen, mille tagasimaksmisega pole probleeme.

Võistelda tuleb moetoodetega. Paekivi ja selle erinevate vormide kasutamisel ehitus- ja viimistlusmaterjalina käivad moevoolud ja populaarsus tõusude ja mõõnadena.

Üha enam tuleb turule igasuguseid, looduslikele alternatiivi pakkuvaid kunstmaterjale, mis mingiks ajaks kasutatavaks kraamiks kujunevad. Näiteks paarkümmend aastat tagasi oli nn plekiajastu, kümme aastat tagasi algas klaasiajastu, vahepeal oli väga minevaks kaubaks plastikust tehtud välisvoodrilaud, nüüd ei taha seda enam eriti keegi jne.

Konservatiivsemat laadi tellija peab looduslikest materjalidest alati lugu, oskab hinnata selle kordumatust, vastupidavust ja esteetilist väljanägemist. Kuigi paekivi hinnavahe võib ulatuda kümnetesse kordadesse näiteks nn tuhaplokiga võrreldes. Samas ilmneb paekivifassaadiga maja rajamisse investeeritud raha tasuvus aastate jooksul, sest säärase kattematerjali hoolduskulud on sisuliselt olematud.

Saare Dolomiit-Väokivi töötleb ka graniiti, mille tooraine tarnitakse Itaaliast suurte plaatidena. See on mõeldud neile, kes soovivad oma majale tumedamat - lausa musta või punakat värvust.

Auväärti sõnul olid veel paar aastat tagasi ekspordis ülekaalus tellimused ühiskondlike hoonete ehitajatelt, kuid praegu on n-ö pildile tõusnud ka eramute rajajad, iseäranis Venemaal. Kuigi Venemaal leidub nii paekivi, graniiti kui ka marmorit, pole Saare Dolomiit seal endale veel paekivi alal arvestatavat kohalikku konkurenti kohanud. Eesti tootja eelised on Auväärti hinnangul selles, et meie oskame hästi tunnetada vene taustsüsteemi, räägime kliendiga n-ö ühte keelt, oleme paindlikumad.

"2009. aastal hakkasid meie tarned minema Moskvasse, kus tellijateks valdavalt eraehitajad," märkis ta. "Seal tehakse meie mõistes lausa imeasju, aga maitsed on ju niivõrd erinevad."

Maitsed ja mastaabid on tõepoolest võrreldamatud. Oma jutu ilmestamiseks näitab Auväärt ühe Moskva lähistele kerkiva palee-tüüpi eramaja jaoks tehtud bareljeefi. Sääraseid tellis omanik kokku kolm, kusjuures kõige kogukam on 14 m2. Säärane pelk iluasi on hinnalt võrreldav meie mõistes keskmise eramajaga.

Selliseid töid tehakse nõnda, et kõigepealt tellitakse skulptorilt plastiliinist mudel. Tööstuses skaneeritakse sellest arvutisse 3D kujutis ning selle elektroonilise faili järgi kirjutab masin programmi, mille põhjal spetsiaalne tööpink selle kivist välja freesib. Suuremad pannood ja plaadid monteeritakse mitmest osast kokku.

Lubade ja toormega probleeme pole. Keskkonnakaitsjate, kaevelubade ja ressursitasude kerkimisega Saare Dolomiidil muret pole, sest ettevõtte kaevemahud on mitu korda väiksemad kui killustikutootjatel ning tooraine hinna osatähtsus lõpptoote hinnas on suhteliselt pisike. Firma kasutab vaid kümnendikku Väo karjäärist, nii mandri kui ka Saaremaa karjäärides peaks ressurssi jaguma 15-20 aastaks.

"Uuritud dolomiidivarud on suuremad meie kaevelubadest, seega on võimalik karjääre laiendada," lausub Auväärt. "Meil pole kaevandamise tõttu kohaliku rahvaga konflikte olnud, sest me ei kasuta lõhkamist. Võtame paekivi välja n-ö pehmeid meetodeid rakendades."

Saare Dolomiit-Väokivi valmistab tooteid nii eestimaisest paekivist (lubjakivist ja dolomiidist) kui ka graniidist, marmorist ja kvartsiidist. Toodete valmistamiseks kasutatakse Kaarma, Orgita ja Selgase dolokivi ning Väo lubjakivi.

Looduskividest valmistatakse fassaadikatteplaate, seina- ja põrandaplaate, teekatteplaate, raiddetaile, müürikive, seinakive seinte ehitamiseks, jms. Põrandate plaatimine on globaalselt looduskivide peamine kasutusvaldkond.

Erinevatest maardlatest pärinev kivi on nii oma välimuselt (värvus ja muster) kui ka füüsikalis-mehaanilistelt omadustelt erinev. Kivi värvus on tingitud temas sisalduvate mineraalide värvusest.

Looduskivist valmistatavaid tooteid sorteeritakse seetõttu ka kivi välisomaduste järgi. Kivi muster tuleb kõige teravamalt esile kivi poleerimisel, värvide intensiivsus suureneb.

Lisaks välisomadustele on looduskivist toote valmistamisel olulised ka tema füüsikalis-mehaanilised omadused (pinnakõvadus, survetaluvus, kuluvus, veeimavus ja külmakindlus).

Füüsikalis-mehaanilised omadused mõjutavad vastavast kivist valmistatava toote kasutusvaldkondi.

Paigaldusel tuleb arvestada materjali looduslikke "kasvusooni", võimalikke pragusid ning jälgida, et ei läheks kaduma kivi kordumatu ilu.

On väga positiivne, et liitunud tootmisettevõtted on suutnud leida positiivse väljundi ekspordi näol ja lisaks korralikule ärile loovad paekivile positiivset kuvandit. Paekivi on esteetiline ja silma rõõmustav materjal, kahju, et seda meil suhteliselt vähe kasutatakse.

Paekivi nõuab oskusi ja teadmisi, ettevõtte areng näitab, et neid osatakse kasutada. Oluline on ka kliendi harimine, sest paekivi on erinevate omadustega mitte ainult karjääriti, vaid ka ühes karjääris kihiti. Tahaks loota, et riik ja kohalikud omavalitsused oluliselt rohkem paekivi kui müüri- ja viimistluskivi poole pöörduksid.

Muuseas, kui meie liit sai kümneaastaseks, kinkisime meie asutajatest üksikisikutele väikesed meened, mis valmistati just Saare Dolomiit-Väokivis.

Nokitseme tõesti samas karjääris, aga ega tegelikult meil erilisi kokkupuutepunkte pole. Vahetevahel helistab keegi Väo Paasi kontorisse ja küsib Väokivi kohta. Või tuleb meile kohale ja tahab teada, kus tema tellitud kivid või plaadid on. Eks me siis juhatame nad Peterburi teele Väokivisse.

Hindrek Auväärti juhtimisel on Reval Stone kindlasti Eesti juhtiv paest ja dolokivist viimistlusmaterjale tootev ettevõte. Neil on oma selge siht, võetud riskid on mõistlikud.

Tegelikult on meie turg isegi ühele sellisele ettevõttele väike, mahulisa on vaja saada eksporditurgudelt. Tunnustus neile, et nad idaturul edukalt hakkama saavad ja edu Venemaal!