Euro – kindel linn vajab kaitset

Hiljuti viskas majandusminister Juhan Parts intervjuus Äripäevale õhku küsimuse, kas Euroopa riikide valitud strateegia võlakriisi lahendamiseks on pikaajaliselt üldse jätkusuutlik või mitte. Intressimäärad näitavad, et turgude arvates ei ole. Mis saab siis, kui tuleb välja, et valitud strateegia üldse ei töötagi? Siis läheksid asjad alles õige hulluks, möönis Parts.

Brüsseli mõttekoja CEPS veebilehel on lugeda Leuveni ülikooli professori Paul De Grauwe analüüsi just selle teema kohta – mis on euroalal viltu ja kas seni Euroopas kriisi ohjamiseks tehtu annab lootust olukord kontrolli alla saada. Ette rutates – jah ja ei.

Rahaliit, tuleb välja, on väga habras ehitus ning müüride vahele pääsenud riigid turu meelemuutuste ees sama kaitsetud kui arenevad riigid, mis võtavad laenu võõras valuutas. Sellist võrdlust arenevate riikidega nime poolest eliitklubi liikmena küll ei oodanud.

Paralleel tuleb sellest, et rahaliidu riigid kaotavad kontrolli valuuta üle, milles nad laenu võtavad. Nii on rahaturgude võimuses iga euroala riik põlvili suruda, kui usaldus kaob. Keegi lihtsalt ei osta enam näiteks Kreeka riigi võlakirju ega anna laenu Kreeka pankadele. Tagajärjeks on likviidsuskriis. Intressimäärad tõusevad, riigil on seda raskem oma kohustusi rahastada, mis uuristab omakorda veelgi turu usaldust…käivitub nõiaring… ja siit ei ole enam kaugel riigi pankrot.

Kriitika Kreeka aadressil stiilis „ise süüdi, milleks nendele logarditele uut raha anda“ ei adu, et probleem on tegelikult süsteemne, hoiatab De Grauwe.

Rahaliidus riigid on väga kergesti haavatavad, kui usaldus kõikuma lööb ja negatiivne spiraal käima läheb. Oma valuutat kontrolliv riik nagu Suurbritannia saab viimases hädas keskpanka survestada oma võlakirju ostma, kuid rahaliidus seda võimalust ei ole. Euroopa Keskpank üritas küll sarnasel moel Kreeka ja teiste hädaliste likviidsuskriisi leevendada, kuid tegi seda tabusid rikkudes (õigustades end sellega, et abi tingimuseks oli Kreeka majandusreformide programm) ja sattus terava kriitika alla. Teenimatult, leiab De Grauwe, nentides, et see näitab, kui puudulikult rahaliidu toimemehhanismidest aru saadakse.

Rahaliidus pole olnud puhvrit, oma IMFi, mis annab laenu, kui turud tõrguvad, ning aitab koostada kava majanduse normaalse toimimise taastamiseks. Selle tühiku täidavad nüüd aasta eest loodud euroala ajutine kriisihaldusmehhanism (EFSF) ja paari aasta pärast alustav püsiv fond ESM. Paraku on valijate lepitamiseks liiga palju rõhku pandud „karistamisele“, mis ei lase neil abimehhanismidel tõhusalt toimida. Nii ei võimalda 6%-ne abilaenu intress Iirimaal pidurdada laenukoorma kasvu, teisalt on ligi 3%-ne riskipreemia signaal turule, et EFSF ei usu ise ka oma ettevõtmisesse, nähes kõrget läbipõrumise riski. Ka riigieelarve saneerimisele tuleks De Grauwe sõnul läheneda „intelligentsemalt“, et anda hädas riigi majandusele ka kasvuvõimalus.

Rahaliidus on ühe riigi probleem kõigi probleem ja üksteise väljaaitamisele pole muud valikut. Liit saab toimida, kui on paigas nii vastastikuse abistamise kui ka kontrolli mehhanismid. Seni tehtu rahaliidu säilimist veel ei taga, leiab De Grauwe.

De Grauwe analüüsi leiab huvi korral SIIT.