Enne ELi raha jagamist on vajalik ühiskondlik kokkulepe

Ühe olulisema muutusena on esmakordselt tõukefondide ajaloos plaanis siduda tõukefondide rakendamine liikmesriikide tegevusega ELi poliitiliste prioriteetide, ennekõike Euroopa 2020 strateegia järgimisel ning struktuursete reformide elluviimisel. Struktuurivahendid ei ole tulevikus enam poliitika omaette, vaid neist saab ELi poliitikate elluviimise instrument nii ELi kui ka loodetavasti liikmesriigi tasandil.

Selle nn tingimuslikkuse tähtsustumine on strateegilises plaanis kindlasti Eesti kui eeskujuliku makromajandusdistsipliini ja edukate struktuursete reformidega riigi huvides. Kui ikka ilmneb, et liikmesriigil on tõsiseid vajakajäämisi tööturu reformimisel, on loomulik, et nende reformide väljatöötamine ja läbiviimine on üks tõukefondide prioriteetidest, mitte ei suunata vahendeid teedevõrgu rajamisse või turismi edendamisesse. Nii ongi plaanis riigi ja ELi vahelises tõukefondide kasutamise raamdokumendis ja tegevuskavades tuua välja riigi vajakajäämised ELi poliitikate elluviimisel ning siduda nende puuduste kõrvaldamine selgelt finantsvahendite väljamaksmisega. Loomulikult ei ole need plaanid mitte kõigile liikmesriikide meeltmööda.

Valusaks löögiks Eestile on komisjoni ettepanek vähendada riigile eraldatavat summat sellel perioodil 4%-lt SKPst 2,5%-le. Komisjon põhjendab ettepanekut paljude riikide suutmatusega eraldatud vahendeid tähtaegselt kasutusele võtta ning raskustega omafinantseeringu leidmisel. Eestile maksimaalset eraldatav 2,5% SKPst moodustaks riigieelarve kulutustest praeguste trendide jätkudes 8-10% aastas.

Selle rahamassi suunamine üksikutesse valitud valdkondadesse nii, et selle tõttu ei tekiks sektoris ülemäärast nominaalset (palkade, hindade) kasvu, vaid saavutataks proportsionaalne reaalkasv, näib väikesele riigile üsna suure proovikivina. Samas on Eesti siiani olnud kolme edukama riigi seas tõukefondide kasutuselevõtul ja seetõttu tundub "karistus" ebaõiglane. Sest kui oleme piisavalt nutikad, ei teki raskusi ka suuremate rahasummade haldamisel.

Komisjon eelistab toetusi jagada 2-3 prioriteedi vahel. Eestil seisab ees olulise ühiskondliku kokkuleppe sõlmimine - mis on need prioriteetsed valdkonnad, milles näeme arengupotentsiaali, ja kuidas saavad erinevad majandussektorid vastavate valdkondade arengusse panustada.

Lisaks strateegilisele suunamuutusele näeb komisjoni ettepanek ette ka mitmeid muutusi tõukefondide juhtimisel ja haldamisel. Nii rõhutab komisjon vajadust ühtekuuluvuspoliitika fookuse nihutamiseks tegevustelt tulemustele. Lihtsustatult tähendaks see ehitatud hoonete kuupmeetrite lugemise asemel hoones töötavate inimeste loodud lisandväärtuse hindamist. See toob päevakorda tulemuste mõõtmise ehk indikaatorite teema. Seni on indikaatorid olnud pigem tüütu kohustus, mitte juhtimisinstrument. Nii on senini indikaatorite seadmisega tegeletud programmeerimise lõppetapis, kui kõik muu on juba otsustatud. Komisjoni sooviks oleks seda lähenemist muuta nii, et indikaatorite abil oleks reaalselt võimalik mõõta seatud eesmärkide saavutamise taset. Selles osas aga, kuidas leida neid mõõdikud, mis võimaldaks hinnata täpselt ja väikese viitajaga keeruliste sekkumisloogikate tulemuslikkust, väga selget visiooni ei ole. Tulemuslikkuse tähtsustumise tõttu pööratakse tulevikus enam tähelepanu ka programmiperioodil tehtavate jooksvate hindamiste kui mõjuhindamiste tulemustele.

Ka tõukefondide finantsjuhtimises on oodata muutusi. Nii kaalub komisjon lihtsustatud väljamaksete süsteemi laialdasemat kasutamist - see tähendaks ühikukulude põhist rahastamist või üksikute summade (lump-sum) põhiseid makseid. Skeemid tähtsustaks tulemuste saavutamist, mitte niivõrd seda, milliste konkreetsete tegevustega need tulemused on saavutatud. Ei ole ju oluline, mis värvi kass on, peaasi, et hiiri püüab. Komisjon on tunnistanud, et kaaluda võiks ka kontrollimehhanismide lõdvendamist võttes arvesse vahendite väärkasutamisega seotud riskide ja kontrollimehhanismide administratiivkulusid. See tähendaks, et lubatud vea piir tõuseks 0%st üles ning iga väiksemagi kulu tõendamiseks ei ole tulevikus vaja kulutada kümneid kordi rohkem aega, kui see kulu väärt on.