Lihtsurelikest kõrgemal

Kuigi teema on ka varem esile kerkinud, läks asi taas keema pärast "60 Minutit" intervjuud Hooveri instituudis töötava Peter Schweizeriga, kelle uusim raamat "Throw Them All Out" ("Viska nad kõik välja") paljastab mitmeid kahtlaseid tehinguid, mida Esindajatekoja ja Senati liikmed on siseinfot omades teinud.

"Tegu on riskivõimalusega," ütles Schweizer intervjuus CBSi populaarsele telesaatele. "Tegu on võimalusega kasutada ära oma positsiooni riigitööl, millega rikastada ennast, sõpru ja peret."

Oleks paslik veidi ajas tagasi minna aasta algusesse, mil kohtu süüpingis istus Galleon Groupi asutaja ja hedge-fondi juht Raj Rajaratnam, keda süüdistati siseinfo kasutamises, kui mees kauples 35 firma aktsiatega, teiste hulgas Google'i, AMD, IBMi ja Goldman Sachsi aktsiatega.

Wall Street Journal tegi jahmatava avastuse, kui selgus, et olnuks mees Ühendriikide senaator, mitte 7 miljardi dollarilise fondi juht, poleks tema vastu algatatud isegi mingit kriminaalmenetlust. Selle asemel mõisteti Rajaratnam siseinfo kasutamise tõttu 11 aastaks vangi.

Põhjus peitub selles, et USA väärtpaberite ja aktsiaturgude akt ei laiene Kongressi liikmetele. "Igasugust siseinfot, mis avalikkusele ei ole teada, saab vabalt kasutada," ütles WSJ-le järelevalveameti Public Citizeni esindaja Craig Holman. "Mõni juhtumitest on lihtsalt… hingemattev."

Küsimus on eetikas. Kuid asi ei piirdu vaid Kongressi liikmetega. Peale seadusandjate saavad siseinfo kasutamise reegleid, millest üleastumine saadaks tavainimese otsejoones vangi, eirata ka Kongressi personal ja lobistid.

Kongressi siseinfo kasutamine pole samas mingi uus fenomen, sest varasematel aastatel on samuti pinnale ujunud mitu uudist, kuid nagu Holman ütles, siis need lood pole kunagi püsima jäänud. Holman aitab selgitada Kongressi liikmete pääseteed.

"Väärtpaberikomisjon (SEC) ei oma volitusi Kongressi palgal olevate inimeste ja selle liikmete vastutusele võtmiseks, kui peaks ilmnema juhtum, kus on kasutatud mitteavalikku infot aktsiatega kauplemiseks. Praeguse seaduse kohaselt on tegu siseinfo alusel kauplemisega siis, kui ostetakse või müüakse väärtpabereid või tooraineid tuginedes mitteavalikule infole, mis on vastuolus konfidentsiaalsusega kas kõne all oleva firma või informatsiooni allika suhtes. Enamik föderaalametnikke ja -töötajaid ei oma konfidentsiaalsuse kohustust föderaalvalitsuse ees, mistõttu ei saa neid siseinfo kasutamise eest vastutusele võtta.

Mõistagi omavad Kongressi liikmed konfidentsiaalsuse kohustust valijaskonna ees, kes nad ametisse valisid. Sellepärast sätestavad Kongressi eetikareeglid spetsiaalselt, et liikmed ei tohi kasutada ametikohustuste täitmisel omandatud privilegeeritud infot omakasu saamiseks. Kuid tegu on lihtsalt reegliga, mis ei ole seaduslikult siduv ja SEC ei ole kunagi võtnud vastutusele ühtegi Esindajatekoja ega Senati liiget.

Üks markantsemaid juhtumeid sel teemal toimus 2008. aasta septembris, just enne finantskriisi algust, mida paar aastat tagasi kajastas American Public Media.

"Aasta tagasi sel nädalal ruttasid Capitol Hillile rahandusminister Hank Paulson ja Föderaalreservi juht Ben Bernanke. Kiiruga kohtusid nad Kongressi väikse grupiga andmaks teada, et riik on finantskatastroofi äärel," vahendas APMi korrespondent Steve Henn. "Paulson ja Bernanke palusid Kongressil kulutada sadu miljardeid dollareid pankade päästmiseks."

Järgmisel päeval võttis päev varem samuti kohtumisel osalenud Esindajatekoja opositsioonijuht John Boehner välja kogu oma raha fondist, mis teenis raha inflatsiooni tõusu pealt. Boehneri raha väljavõtmisega kaotas fond üle poole oma väärtusest.

Henn tõi lisaks välja, et demokraadist senaator Dick Durbin, kes samuti kohtumisel osales, müüs enam kui 40 000 dollari eest fondiosakuid ja reinvesteeris kõik Warren Buffetti kaudu.

Raske midagi tõestada. Kuid siseinfo kasutamist on ääretult raske nende inimeste puhul tõestada. Durbin ütles, et "nagu miljonid teisedki, olin mina mures oma pensioni pärast". Boehneri sõnul "tegutses minu aktsiamaakler täiesti üksi ja ma isegi ei rääkinud temaga". Mõlemad mehed kinnitasid, et nemad Bernanke ja Paulsoniga kohtumisest kasu ei lõiganud.

Näiteid on tuua ka n-ö tavatööjõust, mille tõi avalikkuse ette WSJ, kus Senati panganduskomitee liikme senaator Mike Crapo abi Karen Brown kauples Bank of America aktsiatega seitse korda 2009. aastal, ostes aprillis kolmel juhul ja müües septembris ning teenides minimaalselt 43% kasumit.

WSJ andmetel tehti tehingud siis, kui Bank of America arutas Senatiga valitsuse stressitesti tulemusi. Need tulemused avalikustati 7. mail, kõigest paar nädalat pärast Browni oste, pärast mida tõusis panga aktsia investorite usalduse taastumisega.

Poliitikud ei sae oksa, millel istuvad. 2004. aastal uurisid USA professorid senaatorite aktsiatehinguid perioodil 1993-1998. Selgus, et keskmiselt ületasid senaatorite aktsiaportfellid aktsiaturge 12% võrra. Samal perioodil jäid USA majapidamised turgudele keskmiselt 1,4% alla.

Seega on taas olukord, kus seaduseandja teeb seadusi endale positiivses võtmes ega ole isegi nõus olukorda muutma, kui avalikkus selleks survet avaldab. Piiranguid on mõeldud kõikvõimalikele isikutele ja töötajatele, kuid ennast on seadusandjad "unustanud" piirata. Hämmastav on vaid see, et riigis, kus rahvas protesteerib Wall Streeti vastu, mille poliitikud on tugeva järelevalve alla pannud, ei protesteeri rahvas nende samade, endi valitud poliitikute vastu.