Demokraatia taandarengu projekt ühendas parteid

Äripäeva hinnangul on sisult tegu demokraatia küünilise taandarendamisega, kusjuures selles ühisprojektis osalevad kõik neli riigikogus esindatud parteid – Reformierakond, IRL, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraadid. Kõik neli on kas kõnekalt või vaikimisi nõustunud poliitikute räpase  900 000eurose jõulupreemiaga iseendale. Seejuures on erakonnad rullinud üle nii kava kritiseerinud Eesti arvamusliidrite kahurväest kui ka laiemalt avalikust arvamusest.

Ebademokraatlik kava. Et tegu pole kordagi olnud sisult demokraatia arendamisprojektiga, viitab ainuüksi teguviis, kuidas veel enne seaduse vastuvõtmist oli võrdsetes osades erakondadele jaotatav raha peidetud Reformierakondlase Urmas Paeti juhitud välisministeeriumi reale. Erakonnad oleksid pidanud andma avalikkusele teada oma ideest ja kuulama ära nii poolt kui ka vastuargumendid. Selle asemel üritati vaikselt otsus ära teha nii, et selle avalikustamisel oleks rong juba läinud. See näitab, et erakondadel puuduvad argumendid oma idee toetuseks ja et nad kardavad avalikkust ja inimesi, kes on neid Toompeale valinud. See ei ole demokraatlik, avatud ega läbipaistev.

Reformierakonna halliks kardinaliks peetud Rain Rosimannuse idee näoks ja kõneisikuks lükati kogenud ning soliidne endine Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste, kes pidi kõik kahtlusepilved hajutama, kuid demokraatia arengu õnneks jäi sellest väheks. Näib, et poliitikuna alles kollanokk Maruste lasi end poliittehnoloogidel lihtsalt ära kasutada.

Kuid kiigakem edasi. Esiteks – erakonnad saavad juba riigieelarvest raha ja summa pole väikene. Näiteks eelmisel aastal said erakonnad 5,39 miljonit eurot. Seega kasvaks erakondade rahastamine plaani teostumisel automaatselt kuuendiku võrra. Teiseks, kui soov oleks tõesti arendada demokraatiat, siis milleks luua partei nabanööriga seotud uusi sihtasutusi või ümber korraldada seni erakondade juures tegutsenuid, kui vastavad vabaühendused on juba olemas? Demokraatia arendamise eesmärgil tuleks vabaühendustel lasta vastava toetuse saamiseks ausal, läbipaistval ja avatud konkursil kandideerida, mitte suunata otse parteisõdurite ametikohtade loomiseks.

Argumendina on ka välja toodud, et selline süsteem toimib mitmes demokraatlikus riigis. Kuid sel juhul pigistavad parteide püsirahastuse suurendamise pooldajad silma kinni, et Euroopas on selline erandlik süsteem ainult Saksamaal ja seda pigem ajaloolistel, natsismist väljumisega seotud põhjustel. Räägitud on ka auvõla tasumisest demokraatia arendamisel läänest saadud abi eest. Ilmselt unustades, et riigieelarvest juba toetatakse demokraatia arendamist, näiteks välisministeeriumi projektidega Ukrainas ja Gruusias.

Taandareng. Kui sama küünilist liini jätkata, ei imestaks, kui erakonnad teevad peagi ettepaneku siduda parteide rahastamine SKT või keskmise palgaga, sarnaselt kaitsekulude või riigikogu liikme palgaga. Erakondade jätkuvat irdumist ühiskonnast ilmestab ka tahk, et kui lasteaedadele, koolidele, politseinikele, päästjatele ja paljudele teistele raha ei jätku, siis parteidele ehk iseendale ikka. Ja jälle.

Eile avaldatud uuringu järgi langes Eesti maailma riikide demokraatia pingereas koha võrra, 34. kohale, ja seda nõrgema hinde tõttu valitsuse tööle. Nelja partei jõulude eel algatatud demokraatia taandarendamise ühisprojekt lisab langusele süüdimatult hoogu.