Esimeseks võõrkeeleks programmeerimiskeel Python

Praegu on selleks inglise või prantsuse keel, mis värskeid koolilapsi ja nende vanemaid ennast pingutama sunnib. Praegu on võõrkeelte oskus muutunud sisuliselt hügieenifaktoriks, mis iseenesest ei anna tulevasele globaalsele tööjõuturule sisenejale mitte ühtegi olulist eelist. Samas on päris mitu keelt, mille oskaja võib olla rahvusvaheliselt edukas ettevõtja juba 10aastaselt. Need keeled ei kuulu ühegi rahvusriigi juurde, neid keeli räägitakse üle maailma.

Kujutage ette, kui teie laps suudaks ise programmeerida ingliskeelse rakenduse ümber eestikeelseks. Või programmeerida rakenduse, millest kasvaks välja midagi nii suurejoonelist, nagu seda on Apple või Facebook? Steve Jobs oli 21aastane, kui ehitas oma garaažis esimese Maci arvuti, millest on praeguseks kasvanud maailma üks edukamaid kaubamärke. Mark Zuckerberg oli 20aastane, kui esimest korda Facebooki maailmale presenteeris. Kumbki poleks neist seda suutnud, kui nad poleks juba varases nooruses saanud mängida digimaailmas digireeglite järgi, kus maksab ainult kas õige või vale.

NSV Liidu “viljastavad tingimused” võimaldasid suurel osal Eesti elanikest õppida vene keelt. Nüüd on meil kõigil võrdne võimalus saada Steve Jobsiks või vähemalt naabrionu Juhaniks, kes programmeeris endale sudokusid lahendava rakenduse. Ühiskonnana võiksime mõista, et selleks, et olla ehitaja, pole vaja soome keele oskust. Või selleks, et olla kanakitkuja Iirimaal, pole hädavajalik õppida inglise keelt.

Innovatsiooniriik. Õpetame nii eesti kui ka kohalikele vene lastele esimeses klassis esimese võõrkeelena Pythonit, Perli, Lispi, PHP‘d, või C++. See on neile kindlasti huvitav ja kasulik, sest praegu on veel suhteliselt raske leida omakeelseid rakendusi mängudele ja õppeharjutustele tahvelarvuti ja nutitelefonide tarbeks. Kui programmeerimiskeeles kirjutatud koodis on viga, siis see ei tööta. Kui viga pole, siis töötab. Lihtne! Pole pooltoone ja võimalust, kus lapsele pannakse hindeks 3+ ja antakse leebe hinnang, et küll ta tulevikus ehitajana ikka tööd saab.

Taustaks esimesena mainitud keele kohta: Python on üldotstarbeline interpreteeritav programmeerimiskeel, mida algselt arendati skriptimiskeeleks. Pythonit peetakse küllalt lihtsaks keeleks ja seda on soovitatud programmeerimise õppimisel esimeseks keeleks.

Programmeerimine on elustiil, nagu ka sport, muusika ja kunstiharrastus, milleks tuleb inspiratsiooni jagada ning mida arendada juba varasest noorusest. Mida varem alustada, seda parem. Skeptikutel, kes peavad programmeerimist endiselt kitsa ringi valitute mängumaaks, soovitan tutvuda lihtsate  veebiportaalidega, kus iga inimene, kel on olemas internetiühendusega arvuti, saab õppida programmeerimist. See ei ole raketiteadus.

Kui praegu tegeleme aktiivselt arhailise keelevastandusega – eesti keel versus vene keel, siis tegelikult toimub juba ammu hoopis suurem ja olulisem vastandus emakeele ja programmeerimiskeelte vahel. Me tunneme ennast abituna nähes, kuidas me ei suuda õigete otsingusõnadega guugeldades vajalikku pilti leida või jõuda teadusartiklini, mida oleme aasta tagasi lugenud. Kui meil oleks võimekus kõneleda programmeerimiskeelt, võiksime endale ise programmeerida vastava tööriista, millega saaksime otsida, salvestada ja arhiveerida meile vajalikku infot.

Täna me ei julge ja isegi ei oska programmeerimiskeelest unistada. Me unistame lihtsatest asjadest. Sellest, et laps käiks korralikult koolis ja et ta tunnistusel oleksid viied. Aga mis nende tunnistusel olevate viite taga peitub? Keelteoskus on elementaarne, ainult et milliste?

Keel on süsteem, aga ka vahend selleks, et mõista maailma ja sellega dialoogis olla. Mõelge, kui te oskaksite oma kodus kirjutuslaua taga istudes kirjutada valmis koodi, mis võimaldab maailma muuta nii, nagu Shakespeare tegi seda omal ajal hanesule ja tindiga.

Virtuaalne kogukond on juba ammu globaalne küla, kus kõik selleks vajaliku keele oskusega inimesed suudavad endale lihtsa vaevaga vorsti leiva peale teenida.