Betoon on küll kallis, aga maksavad säravad ideed

Toimetuse hinnangul näitab see tehing taas ilmekalt, et tulevikku suunatud idee eest ollakse tänapäeva maailmas valmist maksma isegi esmapilgul ulmelisi summasid. Et suurtehing on otsapidi seotud Jaan Tallinna kaudu ka Eestiga, innustab see usutavasti veel enam ka siinseid idufirmasid.

Eestile sobiv mudel. On selge, et n-ö tava­pärase tootmiseta hakkama ei saa ja pole vajagi. Samas näitab meie idufirmade tegevus, et Eesti-sugusele väikesele riigile sobib väga hästi, kui edu saavutamiseks ei pea suurt hulka kapitaliinvesteeringuid panema betooni ja seadmetesse, lööma massiga. Tänapäeval piisab maailmas läbilöömiseks piltlikult öeldes lihtsast katusealusest, lauast, toolist ja arvutist. Ning kui seal arendatav tavainimese jaoks kaugeks jääb – kui paljud meist siis ikka oskavad kohe selgitada, mida kujutavad endast universaalsed iseõppivad algoritmirakendused –, siis väärt idee puhul jõuab teave kindlasti lõpuks ikka asjatundjateni, kes oskavad seda vääriliselt hinnata.

Kallist “betoonist” sõltumatus annab eeskätt just IT idufirmadele võimaluse suuremaks riskimiseks, isegi suuremaks ebaõnnestumiseks. Kui ikka Kreenholmi-taoline suur vabrik kusagil seisma jääb, siis on seda ümber profileerida ja uuesti käima panna küllaltki keerukas. Idufirmal aga võib olla ühekorraga töös olla kümneid või sadu ideid, neid võib kogu aeg tulla ja minna.

Mõnikord me kindlasti pakume Eesti rolliga IT-maailmas üle, kuid on selge, et selles nutikate ideede võidujooksus on Eestit märgatud, et oleme vähemasti võrdne võrdsete seas. Ning seda mitte ainult loojate ja arendajatena, vaid ka investoritena suudetakse rahvus­vahelises vees suuri kalu püüda. Isegi kui lõplikult õnneks läheb vaid väike osa riski­investeeringutest, võib kasu olla – nagu DeepMindi puhul – väga suur.

Lõviosa meie idufirmadest on oma nutika toote või teenuseni jõudnud omal käel ja rahakotil. Siin kerkib taas küsimus, kas ­Eestis sellist EASi kaudu käivat ettevõtlustoetuste jagamise süsteemi üldse vaja on, kui sisuliselt toetatakse n-ö eelmise põlvkonna ettevõtlusmudelit. Idufirmade asutajad vaevalt nüüd küll väga EASi või isegi pankade uksi raha saamiseks kulutavad. Vähemasti ITs tundub siinkandis rohkem või vähem ingellikke riski­investoreid ringi hõljuvat omajagu.

Investeering töötajatesse. Eilses Äripäevas pani Smart Valley OÜ juht Rainer Aunpu ­ette, et ettevõtjad vaataksid oma firma palga­kulu mitte kuluna, vaid investeeringuna töötajatesse. Idufirmade puhul on selline suhtumine end õigustanud. Idufirma suurim vara on kindlasti inimesed, sest kust mujalt need ideedki pärit on kui inimeste peadest.

Teisalt on ettevõtjale suur väljakutse, kuidas oma töötajaid motiveerida, et need mõnda muusse firmasse ei jalutaks. Ühiskonna kui terviku jaoks pole ehk laias laastus vahet, kes nutika idee lõpuks realiseerib, aga konkreetse ettevõtja jaoks võib olla tegu väga suure võidu või kaotusega.