Silmakirjalik Neivelt

10. juuni 2014, 00:00

Kui Indrek Neivelt mõelnuks oma 1000eurose miinimumpalga ideega kõnetada ettevõtjaid, olnuks kõik tore. Majandus­inimesena teadis Neivelt aga kindlasti, et selline sihiseade ettevõtjaga jutu peale saada ei võimalda, küll aga on garanteeritud meediatähelepanu ja palgatöölise, see tähendab laia avalikkuse vaimustus.

Madalad palgad on valus mure. Kui ma vaatan õhtul poes 500–600eurose palgaga kassapidajaid, kellest viimased saavad koju südaööks, siis on mul kõrvetavalt kahju. Lihtne on öelda, et ise oled loll, miks sa elus kannapööret ei tee, tulusamat ametit ei õpi. Romantiline mudel, mille kohaselt tühi kõht ja külmetavad varbad panevad inspiratsiooni tööle, toimib väheste erakordsete inimeste näitel. Enamik meist ei ole erakordsed.

Mida kitsamad rahalised võimalused, seda väiksem valikuvõimalus. Kurb tõsiasi on, et pahatihti kasutavad tööandjad ära vähem haritud ja seetõttu ka vähem enesekindlate inimeste valmidust enda eest seista. Sa saad kas oma 400 eurot või mitte sedagi, sest ukse taga on ootamas keegi, kes võtab selle 400 tänuga vastu ega vingu.

Madalad palgad on väljarände peamine põhjus. Väljarände peatamine peaks olema kõige tähtsam teema üldse. Kui pole inimesi, siis pole riiki, sest lihtsalt pole, kelle tarvis seda pidada. Nõnda peaks väljarände peatamine olema riiklikult tähtsaim eesmärk, milleni jõudmisse peaks olema kaasatud kõik ühiskonnagrupid, ettevõtjad eelkõige. Sest palka maksab tööandja, ettevõtja. Sellist riiki, kus viimne kui üks saab tulu ettevõtlusest, pole maamunal olemas, ja ka Eestist ei saa säärast.

Neivelti ettepaneku vastuolu selles seisnebki, et miinimumpalga saab kehtestada riik, aga pöördumine on suunatud ettevõtjale. Ettevõtja sellist eesmärki lihtsalt ei sea. Ettevõtluse siht on teenida kasumit, seda isegi juhul, kui visioonis-missioonis on sätestatud sotsiaalne vastutustundlikkus, ühiskondliku rahulolu ja võrdsuse suurenemine ja kõik need nn pehmed väärtused. Ettevõtluse eesmärk ei ole palkade maksmine.

Neivelt teab seda. Ta teab, et sisuliselt on tema väljapakutud eesmärk poliitiline. Ta teab ka seda, et riik omalt poolt ei saa sellist eesmärki seada, kuni on vaba turumajandus. Ta teab, et palkade tõstmiseks on ettevõtjal tarvis teenida suuremat kasumit, ja selleks, et teenida suuremat kasumit, on vaja suuremat tootlikkust, enamat efektiivsust.

Muidugi ei saa bussijuht või juuksur sellest jutust aru. Kuidas on võimalik, et Soomes, tehes täpselt samamoodi tööd nagu Eestis, on ta äkki nii palju tootlikum, et saab oluliselt rohkem palka? Ta võib mõelda, et see on tühi jutt, see efektiivsuse ja tootlikkuse oma.

Asi on taustsüsteemis. Numbriliselt väljendatud tootlikkus pole midagi, mis eksisteeriks tühjas ruumis, asjana iseeneses. Needsamad meilt Soome ja mujale tööle läinud inimesed osutuvad ühtäkki tootlikumaks just selle pärast, et nn vanades Euroopa riikides on nii ühiskonnal kui ka ettevõtlusel all vundament, mis meil on alles ­napilt 20 aasta vanune. Neil on see põhi, mille meil hävitas okupatsioon.

Aga Neivelt teab ka, et efektiivsus ja tootlikkus on ettevõtjate suus kulunud ülearu suupäraseks argumendiks, kui jutt läheb palkadele. Innovatsioon ei ole nn traditsiooniliste ettevõtlusvaldkondade lemmiksõna. On aga paratamatu, et efektiivsuse kontseptsioon peab uuenema ka ­traditsioonilistel aladel. Ent see on pikaajaline protsess ega toimi kampaania korras. Mõttemallid muutuvad siis, kui kõne all on äri elu või surm. Mõttemalli muutus toimub asjaolude sunnil (terav tööjõupuudus mitmes sektoris) tegelikult ettevõtluses iga päev, aga see käib aeglaselt.

Ettevõtja motiveerimine ei ole paraku asi, millega meie riigis tegeldaks. Viimase paari aasta jooksul tekkinud riigi ja ettevõtjate vastasseis on niivõrd terav, et heast tahtest selle leevendamiseks enam ei piisa. Hea tahe on eeldus, aga seda eeldustki pole tunda.

On veel üks oluline asi. Pehmed väärtused on päriselt kõvad. See esmapilgul kontradiktsioonina tunduv väide on tegelikult fundamentaalne mõistmine, paradigma muutus, mis on tasa­pisi jõudmas ka ettevõtlusse. Neid ettevõtteid, kus tööjõukulu käsitatakse ühemõtteliselt investeeringuna, mis lihtsalt tasub ära, sigineb ajapikku aina juurde. Need on ettevõtted, mis maksavad keskmisest kõrgemat palka, aga hoolitsevad ka mitterahalisi vahendeid kasutades selle eest, et töötajatel oleks hea olla, hea oma tööd teha.

Sellised ettevõtted saavad harva tunnustust, aga nad olemas. Neid tuleb üha juurde. Mitte altruismist, ärge arvake. See seni pehmeks peetud väärtuste osutumine kõvaks on tagasipööramatu suund, mida saab täiesti ühemõtteliselt ka rahas mõõta. Seda, et paradigmamuutus toimub nn häda sunnil, eelkõige materiaalsetel ajenditel, ei saa pahaks panna. Nii on see inimestega ikka olnud ja on ka tulevikus.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
09. June 2014, 19:14
Otsi:

Ava täpsem otsing