Kasvada või kahaneda

Kõigepealt paar sõna endast. Olen küll ettevõtja ja mul on formaalne majandusharidus, aga majandusteadusest ma ausalt öeldes suurt ei jaga. Suhtun sellesse kui abstraktsesse süsteemi, kus ennustatavus ja kord võitleb kaose ja ootamatusega.

Ka majandusharidusse ei tohiks minu arvates üleliigse optimismi ja lootusega suhtuda. Mul on enda elust võtta selleks kaks mõtlemapanevat näidet. Esimene puudutab mind ennast: samal ajal, kui olime äripartneritega käima pannud eduka kaubandusettevõtte, pidin ma ülikoolis nägema kurja vaeva, et saada madalaim positiivne hinne ühes õnnetus aines. See aine oli kaubandus.

Teise näite puhul võtsime kunagi oma firmasse tööle noore entusiastliku neiu, kelle silmis säras cum laude diplomile rajatud lootusrikas tulevik. Ta lahkus meie juurest nädal hiljem, silmad nutetud, kühmus, tulemusteta. Oli midagi väga olulist, mida ta kõrgelt hinnatud koolist polnud kaasa saanud.

Nende kahe näitega ei taha ma kindlasti öelda, et haridus pole oluline. Haridus on nagu rattasõiduoskus. See on oluline, kuid sajaprotsendilist edu ei taga. Kes ei usu, tutvugu Euroopa kõrgharidusega noorte tööpuuduse näitajatega.

Mõni aasta tagasi kirjutasin romaani “Hea firma”, kus ühe keskkonnatundliku tegelase suu läbi formuleeriti terav vajadus mitte kasvamise, vaid kahanemise järele. Tegelane, kes selles romaanis asus juhtima tualettpaberivabrikut, nimetas seda jätkusuutlikuks kahanemiseks. Kes romaani luges, on tema saatusega kursis. Diskussioonist hõlpsamaks osutus tülika partneri kõrvaldamine.

Miks me rahul ei ole? Majanduskasvu ollakse harjutud mõõtma sisemajanduse koguprodukti muutusena. Töötajate palgad, ettevõtete kasumid, valitsuse kulutused, netoeksport – kõigi nende näitajate suurenemine toob kaasa SKP kasvu. See, et meie majandus on kasvanud rahvastiku vähenemisele vaatamata, parandab vähemalt teoreetiliselt iga siia alles jäänud eestimaalase majanduslikku seisu. Aga me ei ole rahul. Miks?

Sest kusagil sisimas me tunnetame, et asjad ei ole tegelikult hästi. Vähemalt jätkusuutlikkuse valguses. Me saame aru, et kogu planeedile tuleks kasuks lõbutseda tarbimiskarussellil veidi väiksema tempo ja osalejate arvuga. Ent samal ajal pole me kindlad, miks peaks just meie, eestlased, olema majakaks inimkonna ja tema vajaduste kahanemise kariderohkel teel.

Võib-olla tuleks eelmises lõigus asendada sõna “meie” sõnaga “mina”. Ma ju ei tea, mida meie tegelikult mõtleme. Eriti olukorras, kus paljud meist kulutavad oma tunde, päevi ja aastaid mitte jõukuse kasvatamisele, vaid ots otsaga kokkutulemisele. Mis iseenesest on ju sõna-sõnalt võttes just jätkusuutlik toimimisviis, kui vaid poleks seda va pillavat toredust, mis naabrimehe majaaknast nii ebaõiglaselt ja kisendavalt meie õuele paistab.

Eesti on nagu Tallinna poole kaldu supitaldrik. Taldrik ise on igati tore ja kena, ainult vähevõitu on suppi (mis on küll lahja, aga see-eest tervislik, nagu üldse kõik lahjad toidud).

Meil on tegelikult kaks suurt ülesannet: teha suppi juurde ja katta sellega kogu taldrik. Valitsus muidugi suppi ei keeda, siin oleme me kõik ise kokad. Mis puudutab aga taldriku kaldenurka, siis see sõltub küll suurel määral kelneri käehoiakust. Ja kes on kelner? Muidugi rahva poolt valitud inimesed riigikogus ja valitsuses.

Võib-olla on need mõtted juba ammu läbi arutatud ja igaks juhuks taevast alla tulistatud kui kahtlased lendavad objektid (taldrikud näiteks), aga miks ei võiks jagada Eestimaa maksutsoonidesse – mida kaugemal Tallinnast, seda soodsamad maksud. Miks ei võiks pealinna institutsiooni Tartusse kolida? Kogemused ettevõtluses näitavad, et edukamad on need ettevõtted, mille juhid viibivad sageli n-ö “põllul” – see tähendab seal, kus kasvab “vili”, see väärtus, mille nimel ettevõte tegutseb. Miks peaks riigijuhtimisega olema teisiti? Ridikülide ja lakk-kingade illusoorne väärtus kahaneb pöördvõrdeliselt nende kaugusega pealinnast. Tallinna siluett (sealhulgas üle linna heldinult vaatav Toompea) on liiga ilus, et selle põhjal teha kogu riiki ja rahvast puudutavaid juhtimisotsuseid.

Ma saan aru küll, et arvutused näitavad, et selline pealinna Tartusse kolimise ettepanek... Arvutused näitavad ka seda, et meid jääb aina vähemaks ning seda eriti pealinnast kaugemal. Kuigi sõna “kauge” tuleks Eesti mõõtmeid arvestades regionaalpoliitilisest sõnavarast välja arvata.

Eriti pärast neljarealise maantee valmimist Tallinnast pealinna, kus suurtel kiirustel liigub kahanev rahvastik kasvava majanduse kutsuva miraaži poole.