Idukultuuri iseloomustab süstemaatilise visionääri hoiak

Sellise kutsungiga firmade ühine iseloomuomadus on särava tehnilise idee elluviimine. Idufirmade keskkond asub tavaliselt internetis. Idufirmad ei tooda enamasti midagi, mida saaks käega katsuda. Nende toode on virtuaalne, ja kuna nad on alles alustavad või päris algusjärgus firmad (panen imeks, et meil nimetatakse ühte umbes 10 aasta vanust kodumaist firmat iduks), siis virtuaalis seisnebki kogu nende väärtus.

Idu nime taha on loodud õnnestumiste oreool. Me kõik ju teame edulugusid, oleme kuulnud miljarditest, mille on teeninud Instagrami, You Tube’i, Facebooki, Waze’i (nimeta neid veel ise) kunagised asutajad ja loojad. Siit siis ka exit’i ehk siis väljumise  peamised eesmärgid, milleks on start-up’i võimalikult kiire ja suure raha eest mahamüümine riskikapitalistidele – või veelgi parem, mõnele suurele ettevõtmisele. Idu puhul ei olegi tootel niivõrd tähtsust,  vaid peamine on veenda rahastajaid, et tegu on “selle uue suure ideega”. Mõnikord ei lähegi kogu aur mitte idee elluviimisele, vaid rahastajate leidmisele.

Idude peamised iseloomustavad näitajad on: 1) nende idee on alati ainulaadne; 2) nad on äsja asutatud; 3) neil ei ole ei kliente ega rahavoogu; 4) neil ei ole raha igapäevaste kulude katmiseks; 5) nad ei tea tavaliselt veel täpselt, mida nad tegelikult teevad või teha tahavad; 6) neil on väga peen ja moodne nimi.

Idud oleks rohkem äri moodi, kui vastaspoolel ei oleks neid, kes idusid kokku ostavad ja toidavad kiire rikastumise müüte. Tegu on nagu Holly­woodi filmiga, kus on olemas väike seltskond superrikkaid, kes omakorda otsivad oma raha investeerimise võimalust. Nad on nagu magnetid, mis tirivad tavalisi naiivseid inimesed leidma oma “suurt asja” ja jõudma unistuste maale. Selge on see, et osa jõuab sinna. Kuuleme sellest tihti, kuidas järgmine töökojas loodud firma omanik on eldoraadosse jõudnud.

Raha jagajaid ebaõnnestumised eriti ei morjendagi. Nende strateegia on hulgikaup. Pannes raha mitte ühte, vaid sadadesse idudesse, on suurem tõenäosus, et üks neist õnnestub. Ja tavaliselt nii ka läheb. See üks õnnestumine teeb kõik ebaõnnestumised tasa ja annab ka kopsaka kasumi.  Ja nii ongi ring jälle täis saanud. Idu ja selle looja on selles kontekstis ohvriks, keda võrku meelitatakse.

Ebamäärase idee, ebaselge kasutajaskonna ja küsitava rahalise tulemiga ettevõtteid ei peaks nimetama start-up’iks või iduks. Loomulikult, algul hullu ja ebamäärasena tunduv idee võib osututuda suurepäraseks tooteks. Kuid me näeme ja teame, et enamik idusid sureb. See on juba statistiliselt inimeste arvuga paika pandud. Kõik ei saa kunagi õnnestuda. Pealegi, kõik ei saa kunagi ettevõtjaks. Ettevõtjaks ei saa õppida, see on omadus ja see kas on või ei ole.

Idukultuur julgustab tegijaid olema hull ja kangekaelne. Vähem kriitiline nimetaks neid süstemaatilisteks visionäärideks. Vahet nende nimede vahel võib teha vaid tagantjärele. Visionäär on see, kellel õnnestus oma luulud teoks teha! Ülejäänud on lihtsalt luuserid. Arvestades ebaõnnetumiste määra, võiks arvata, et inimesed õpivad oma ja teiste tegudest. Klassikalise idu õnnestumine on lotomäng. Ometi mängib suur osa inimesi lotot ealeski võitmata.

Mis oleks, kui alustaks sellest, et eesmärgiks ei ole idu kiire müük, vaid pikaaegne, alustuseks kümneaasta strateegia? Mis oleks, kui idu looja ütleks: “Mu idee ei pruugi ainulaadne olla, aga selle teokstegemine õnnestub mul tänu sellele, et ma teen asju konkurentidest paremini!”  Äkki ütleks, et start-up’i või idu asemel, et ma loon ma pikaajalist äri? Nimetus start-up või idu on nagu kaja mägedes, mis võimendab edevust rahavoo ja toote pärast.

Idu praegune oreool on ära rikkunud need, kes seda tegelikult väärt on. Miks peab idu olema üldse tehnoloogiafirma? Miks idu ei võiks olla selge äriplaaniga loodav turismitalu, juuksuritöökoda, tehas, kauplus? Muidugi, ka sellise plaaniga firma võib ebaõnnetuda, kuid klassikaline väikeettevõtlus, mille najal riik tegelikult püsib, on ennast igati tõestanud.  Äripäev nimetab neid ka gasellideks.