Põllumajandus. Kriise on ennegi üle elatud

Kui hinnalangus jääb püsima pikemaks ajaks, kaotab hoopis tarbija, sest tootjaid jääb oluliselt vähemaks.

Augustis kehtestas Venemaa ELi riikidele ekspordipiirangud. Kuidas on Teie seisukoht – milleks tuleb meil valmis olla? Kui hull meie olukord on? Kui vaatame meie piimatoodangu kogu­mahtu, siis jääb praegusest toodangust üle ligikaudu pool – see tuleks eksportida. Venemaa ei ole suuteline end ise põllumajandustoodanguga ära majandama ja seni on see meile soodne olnud. Vaatamata poliitilistele tuule­iilidele on meie kaubandussuhted Venemaaga olnud head. Venemaa oli ja jääb meile oluliseks ekspordimaaks, me ei saa seda eitada.

Sanktsioonid mõjuvad meile väga vahetult – toorpiima hind on langenud ja langeb veel. Põhja pole veel näha, seda ei näe ega tea keegi meist.

Tootjad suudavad mõnda aega toota alla omahinna, ehk paar kuud.  Praeguseks on sööt varutud ja suuremad tööd tehtud, kulud ei ole väga suured. Kui sanktsioonid püsivad, võib paljudel tootjatel olukord keeruliseks minna.

Kindlasti loob see kõik mõneks ajaks palju segadust ja me peame olema suutelised kiiresti muutustega kohanema.

Millised oleks võimalikud lahendused, väljapääs? Palju võimalusi ei ole. Tuleb pingutada, et leida uusi turge. Midagi ilmvõimatut selles ei ole  –  kriise on meil ju ennegi olnud ja kuidagi oleme ometi ellu jäänud. Selge on siiski see, et uute turgudega suurenevad kulud. Näiteks transport – muutub ju kogu logistika. Ajalooliselt on põhjaeurooplased müünud piima Lõuna-Euroopasse, näiteks Itaaliasse. Seega neile, kes end ise põllumajanduslikult ära ei majanda. Kompame praegu ka ­Aasia turu ekspordivõimalusi ja näeme, et üksinda pole see kuigi mõeldav ega realistlik, siin oleks palju abi ettevõtete konsolideerumisest.

Kuidas konsolideerumist ette kujutate? Arvan, et see peaks toimuma pigem töötlevate tööstuste tasandil. Nende maht on enamasti väike, samas kui suurtööstusena oma toodangut maailmas välja pakkudes tekib mastaabiefekt.

Kui palju saab ja võib riik sekkuda? See on keeruline. Põllumajandustoetuste roll on ELi põhimõtete järgi hoida üleval põllumehe huvi ja motivatsiooni. On ju siin valdkonnas enim parameetreid, mida ei saa mõjutada, näiteks ilmastik, mis mõjutab saaki ja võib põhjustada ikaldust.

Ka on põllumajanduses üldiselt suured kulud, võtame kas või kombaini, mida kasutatakse ju vaid ühel kuul aastas, kuid maksab see masin ligikaudu 2000–3000 eurot.

Tööjõudu jääb sektoris üha vähemaks, seega peab tehnika inimeste puudumise kompenseerima. Toetused on mõeldud selleks, et niisugused keerukad ajad oleks üleelatavad. Otsest kohustust meie riik selleks võtnud ei ole, Euroopa Liit pigem on.

Kuidas saab Venemaa hakkama põllumajandustooteid  importimata? Ei saagi, kuid neil on võimalus importida piima ja ka kõike muud kas või Brasiiliast, Argentinast. Kui kaua nad suudaksid sedavõrd kaugelt importida, ei suuda meist keegi ette näha. Kindlasti läheb see neile keeruliseks, sest transpordiahel on pikk.

Kuidas on sanktsioonid teie ettevõtet mõjutanud? Oleme peatanud mõne investeeringu, oleme peatanud alustatud remondi, mitme sisendi ostu, külmutame kavandatud investeeringud.

Muud lahendust ei ole – tuleb kiirelt ümber orienteeruda ja uute oludega kohaneda. Muretsemine ei aita kedagi.

Kuhu oma toorpiima nüüd peamiselt müüte? Meie ühistu müüb kõik Saaremaa Piimatööstusele, mille omanikud on Saaremaa piimatootjad. Meie ühistu panus on võrdlemisi suur.

Mis muutub Venemaa sanktsioonide tulemusel tarbija jaoks? Kui leitakse välisturgudel uusi võimalusi, ei tohiks suuri muutusi tulla, sest sisemisele hinnale survet ei tule. Kui hinnalangus jääb kauemaks püsima, võidab sellest kahtlemata tarbija, kuid tootja kannatab. Väga pikas perspektiivis kannataks niisuguse stsenaariumi puhul siiski tarbija, sest tootjad kaotaks motivatsiooni toota ning piimatootjaid jääks oluliselt vähemaks.

Vastutate Saaremaal Kõljala ja Valjala põllu­majandusühistute juhatajana 800pealise piima­karja ja 2500 hektari harimise eest. Lisaks olete Saaremaa Põllumeeste Liidu juhatuse esimees, kuulute Saaremaa piimaühistu ja Eesti Tõuloomade Aretusühistu nõukogusse. Milline näeb välja Teie argipäev? Traktori roolis mind just sageli ei kohta, kuid eks tule sedagi ette. Kuna olen erialalt veterinaar, võib mind sagedamini kohata piimakarja kohta nõu andmas. Enamasti jaguneb päev pooleks – poole ajast tegelen kõige administratiivsega ühistu kontoripoolel, teise osa päevast  vaatan oma “valdusi” üle. Võrdlemisi palju on sõitmist, ka mandril käimist.

Kuivõrd tähtis on Teile põlvkondade järjepidevus ühes valdkonnas, enda alustatu jätkamine? Mul on põhjust rõõmu tunda, sest minu keskmine tütar Piibe on praeguseks lõpetanud magistrikraadiga Eesti Maaülikooli ning töötab Kõljala ja Valjala põllumajandusühistutes agronoomina. Tema haldab meie põlde. See teeb tõesti südame soojaks!  Poeg Lauri õpib maaülikooli II kursusel loomakasvatust. Vanim tütar kasvatab väikest last ning on praegu emapuhkusel.

 

Kõljala POÜ

Põhitegevus toorpiima tootmine. 2013. aastal müüs piima 5418 tonni.Müügitulust moodustas piima müük mullu 73%. Piima keskmine realiseerimishind oli 0,33 €/kg. Müügitulu kokku oli 2 461 629 eurot.Masinaid ja seadmeid soetati mullu 475 604 euro eest, sh kapitalirendiga 394 800 euro eest.Maad soetati 76 494 euro eest, ehitiste ja rajatistena suurenesid investeeringud16 000 euro võrra.Osalust Valjala POÜs suurendati 4218 euro võrra, omanduses nüüd 82,8%.

 

Tootjal tuleb vähendada piima omahinda

Märt Riisenberg, OÜ Kehtna Mõis juhtPiima hinna langus on põhjustatud toodangu suurenemisest ja turgude segipaiskamisest Venemaa ­impordipiirangute pärast. Piimatootjale on piima hinnad septembris langenud tasemeni 250–270 eurot tonni kohta, mis on alla omahinna. Rahulikumal ajal on piima hinna tõus vastu talve tavaline, aga praegu ei julge seda loota. Piima madalat hinda suudavad tootjad taluda 2–6 kuud.

Uuendustele mõtlemine on tasuta. Piimatootja peab kohe leidma võimalusi piima omahinda vähendada. Esmalt tuleks analüüsida söötmiskulutusi, mis on pea pool piimatootmisele tehtavatest kulutustest. Loomulikult ei ole võimalik ellu viia suuri investeeringuid, aga neile mõtlemine on ka kriisi­ajal vajalik ega nõua mingit kulu.Eestis on väga vaja rajada piimatootjate kaasomandis suure turujõuga piimatööstus või olemasolevate piimatöötlemiste tegevust konsolideerida. Sellise töötlemise-turustamisega oleks kogu piimasektor vähem haavatav ega peaks toorpiima suures mahus eksportima.