Loe debatti põlevkivikampaania teemal

22. oktoober 2014, 12:45
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20141022/NEWS/141029871/AR/0/AR-141029871.jpg

Eesti Taastuvenergia Koja (ETEK) juhataja Rene Tammisti hinnangul ei vii keskkonnatasude tõus põlevkivitööstuse sulgemiseni. Tammistile vastab põlevkivikampaania eestkõneleja Eesti Keemiatööstuste Liidu (EKL) tegevdirektor Hallar Meybaum.

Põlevkivikampaania sai alguse sellest, et turu osalised ei jõudnud keskkonnatasude läbirääkimistel riigiga kompromisssile. Nimelt soovib keskkonnaministeerium tõsta tasusid aastani 2020 hinnanguliselt 3% aastas. Turu osalised väidavad aga, et tasu tõus on liiga suur ning viib tööstuse hääbumisele.

ETEK: Põlevkivisektor moodustab 90% negatiivsest keskkonnamõjust, andes samal ajal 4% SKTsse ja moodustades vaid 2,8% riigieelarve tuludest.

EKL: 4% SKTst on ligi miljard eurot. See on suurem kui kombineeritud panus kogu Eesti põllumajandusest, metsandusest ja kalandusest. See on kaks korda suurem kui näiteks Eesti poolt NATO liikmena võetud kaitsekulutuste kohustus. Lisaks pole vähetähtis, et sektor annab maksudena riigi eelarvesse iga aasta 250 miljonit eurot ning moodustab kogu ekspordimahust 11%.

ETEK: Eesti rahvas ei saa talle kuuluvalt ressursilt õiglast tasu.

EKL: Siiani ei ole tõestatud, et põlevkivitööstuse tekitatud keskkonnamõju on suurem kui tööstuse loodav väärtus. Hinnanguid on erinevaid, ka analüüse. Kui tõestust leiab ETEKi väide, siis peavad tööstused investeerima keskkonnamõju vähendamiseks või selle suutmatuse korral tegevuse lõpetama.

Maailma Energeetika Nõukogu (WEC Eesti esinduse) tellimusel valmisid sel kevadel Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli teadlastel kaks eksperthinnangut. Nende eksperthinnangute kohta avaldas Äripäev mai alguses ka WEC Estonia peasekretäri Mihkel Härmi artikli „Keskkonnatasud põhinegu tegelikel kuludel“. Seal on toodud selgitusi, kuidas väliskulude analüüsiga Eestis praegu olukord on.

ETEK: Riigikontrolli kontrollaudit ei võta täielikult arvesse kõiki keskkonnamõjusid, mistõttu ei maksa saastajad kogu nende tekitatud keskkonnakahju eest. Keskkonnale tekitatud kahjud on täna kaetud riigieelarvest ja ELi vahenditest.

EKL: Põlevkivitööstus toodab Eestile reaalset raha ja ei võta tarbijate taskust toetusi. Põlevkivitööstus on uhke, et suudab igal aastal toetada riigieelarvet. Meie hinnangul tõi riigikontrolli audit hästi välja peamise — pikaajaliste mõjudega otsuste tegemisel keskkonnatasude tõstmisel puuduvad täna adekvaatsed uuringud.

ETEK: Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul jätkub põlevkivi 30-40 aastaks, meil puudub igasugune vajadus oma väärtuslikku ressurssi kiirendatud korras välja kaevata.

EKL: Riikliku maavarade registri andmetel on hetkel aktiivset tarbevaru ligi 1 miljard tonni. Seda jätkuks 20 miljoni tonnise aastamäära puhul vähemalt 50 aastaks. Arvestades asjaolu, et uuritud varude maht on aga ligi 4,5 miljardit tonni, ei ole võimatu, et tulevikutehnoloogiad annavad võimaluse ka seni passiivseks kuulutatud varude vähemalt osaliseks kasutamiseks.

Põlevkivi kui riigi vara väärtus tekib alles siis, kui sellest midagi toodetakse. Fakt on, et Euroopa Liidu kliimapoliitika liigub suunas, mille tulemusel 30—40 aasta pärast on põlevkivi kasutamine juba märksa keerulisem kui praegu. Seega, kui põlevkivi praegu ei kasutata, siis loobub riik vabatahtlikult miljarditest eurodest, mida põlevkivi toodete kaudu muidu oleks võimalik teenida.

ETEK: Et keskkonnatasude tõus ähvardab sulgeda kogu põlevkivitööstuse, on vastutustundetu paanika külvamine eraettevõtete poolt, kes võitlevad oma kasumimäära langemise vastu. Keskkonnatasude osatähtsus põlevkiviõli tootmiskuludes on vaid 4%.

EKL: WEC Eesti tellimusel koostas sõltumatu audiitorfirma Ernst & Young Baltic analüüsi, kus töötas välja kolm stsenaariumit, mille kohaselt ootab põlevkivitööstust ees kas jätkusuutlik areng, pikaajaline hääbumine või kiire väljasuremine. Juhul kui keskkonnatasusid suures mahus ja sõltumata nende tegelikust ulatusest tõsta, ei ole põlevkivitööstuse ettevõtetel enam ressurssi investeeringuteks, sh keskkonnasäästlikesse tehnoloogiatesse investeerimiseks. Sõltuvalt sellest, millises tempos keskkonnatasusid tõstetakse, toimub ka tööstuse väljasuremine.

ETEK: Et Ida-Virumaal jääb töötuks 24 000 inimest, ei vasta tõele. Selleks, et töökohtade arv nii drastiliselt väheneks, peaks nafta hind langema alla 50 dollari barrel, CO2 tõusma 100 EUR/t ning keskkonnatasud tõusma minimaalselt 16% aastas. Kevadel valminud Ernst and Youngi analüüs näitab, et pikaajalise hääbumise stsenaariumi korral jääks töötuks 5000 inimest, kes töötavad otseselt põlevkivisektoris, ning lisaks 10 000, kes töötavad teistes tööstusharudes. Töökohtade kadu on hajutatud 20 aasta peale, mitte korraga, seega sotsiaalsest katastroofist ei saa rääkida. Eestis valitseb pigem tööjõupuudus, kui tööpuudus. Riigil ja ettevõtetel tuleks alustada juba varakult ümberõppeprogrammide ettevalmistamist ning ettevõtete meelitamist Ida-Virumaale. Praxise uuringus on kirjas, et juhul kui keskkonnatasud tõusevad 3-5%, on võimalik, et töökohtade arv isegi tõuseb.

Seega kampaanias esitatud väide ei vasta tõele ja eksitab avalikkust ning tekitab avalikkuses põhjendamatut hirmu.

EKL: Töökohtade osas on Ernst & Youngi analüüsi kohaselt keskkonnatasude põhimõtte erinevustel kõige suurem mõju töökohtadele Ida-Virumaal. Täna põlevkivitööstusest sõltuvad kõik töökohad kaovad järgmise 10 aastaga juhul, kui realiseeruvad kõik negatiivsed mõjud. Kui keskkonnatasude tõus peatatakse, siis on võimalik põlevkivitööstust uuendada ja selle käigus järgmise 10 aasta sees lühiajaliselt isegi suurendada töökohtade pakkumist Ida-Virumaal ning säilitada pikaajaliselt põlevkivitööstuse tänane tööhõive. Mis puudutab Praxist, siis on selle juht Annika Uudelepp oma kirjas viidanud nende analüüsi puudustele, mis tulenevad staatilisest mudelist ning mis ei saa seetõttu olla otsustamise aluseks.

ETEK: Eesti ei ole kehtestanud ühtegi sellist maksu, mille esmane eesmärk on teenida põlevkivitoodangu pealt riigile tulu. Riik on pidanud seni vajalikuks nõuda põlevkivi kaevandamise ja töötlemise eest vaid keskkonnatasusid, et mõjutada ettevõtjaid kasutama loodusressursse säästlikult ja heastada tekitatud keskkonnakahju.

EKL: Enamus keskkonnatasudest läheb riigi eelarvese ning riik teenib sellelt tulu. Keskkonnaministeerium esitas ettepaneku keskkonnatasude tõstmiseks perioodil 2015-2025, kuid mõjude analüüsi on ministeerium tellinud vaid perioodi 2015-2020 kohta. Ministeeriumi tellitud analüüsis on hinnatud vaid tasude tõusu mõju olemasolevatele tehastele. Ilma korrektse mõjuhinnanguta keskkonnatasude tõstmine on väga halb praktika ja riskantne.

Meile teadaolevalt ei ole riik seni tegelikke keskkonnamõju uuringuid teinud, mis näitaks, et põlevkivitööstuse poolt tekitatud keskkonnamõju oleks suurem kui tööstuse poolt loodav väärtus. Kui mõne aja pärast siiski riik suudab organiseerida uuringud, mis tuvastaksid põlevkivitööstuse keskkonnamõju ja tööstuse poolt antava väärtuse suhte, siis saaks tegelikult ka otsustada, kas ja millised tegevused peaks tööstus liigse keskkonnamõju tõttu lõpetama. Uuringuid, millele tuginedes saaks teha reaalsusest lähtuvaid otsuseid.

Ühel hetkel põlevkivitööstus lõpetab oma tegevuse niikuinii. Mõistlik on sinna suunda minna aga nii, et enne seda võetaks põlevkivist võimalikult suur väärtus välja, mis on kasulik nii riigile kui Eesti inimestele. Selleks on vaja põlevkivitööstust uuendada, et muuta tootmine veelgi keskkonna- ja ressursisäästlikumaks. Põlevkivitööstuse jätkusuutlikuks arenguks on vaja järgmise 10 aastaga asendada 75% tööstusest. Kui see ei ole võimalik, siis hääbub põlevkivi kasutamine, tekitades töötust eelkõige Ida-Virumaal.

ETEK: Erinevalt Eestist maksustavad teised riigid maavarade kasutamist suuremal määral kui tavalist ettevõtlust. Enamasti küsivad riigid ettevõtjatelt maavarade kasutamise eest täiendavat omanikutulu ehk nn royaltyt.

EKL: Näiteks Rootsis on tööstuse maksukoormus 30% odavam ning Saksamaa on vabastanud pruunsöe tootjad ressursitasudest. Seal on aru saadud, et maavarad on riigile väärtuse loomel olulised ja nendega tuleb oskuslikult ümber käia. Kahtlemata on riigil õigus ja vajadus maavarade töötlejatelt maksu, tasu saada, kuid samas ei tohi selle käigus tööstust ära lämmatada. Nii sureb tööstus välja ja riik jääb ka ise ilma olulistest sissetulekutest, mida praegu tööstus riigieelarvesse annab.

ETEK: Euroopa Liidu energia-ja kliimapoliitika kohaselt tuleb süsihappegaasi emissioone 2030. aastaks vähendada kuni 40% ja 2050. aastaks kuni 80%. Kuna Eestis tekitab 94% CO2-emissioonist põlevkivisektor ning Eesti on elaniku kohta suuruselt teine süsihappegaasi jalajäljega riik ELis, tuleb põlevkivist energia tootmist lähtuvalt Euroopa Liidu poliitikast hakata ühel hetkel nagunii piirama.

EKL: Vastupidiselt Eesti Taastuvenergia Koja arvamusele ei takista põlevkivitööstus Eestil kliimaeesmärkide täitmist, vaid aitab sellele kaasa. Siinne põlevkivitööstus on võtnud suuna vedelkütuste tootmisele ning 10 aasta pärast ei toodeta ilmselt Eestis enam elektrit põlevkivi otse “ahju ajades”. Esmalt toodetakse põlevkivist õli ja õli kõrvalsaadustest toodetakse elektrit. See aga tähendab, et põlevkivitööstuse CO2-emissioon langeb pea poole võrra. Ent mis veelgi olulisem — kuna põlevkivist elektri tootmine väheneb, on turul palju rohkem ruumi ka taastuvenergiale.

ETEK: 1 tonni põlevkivi põletamisel kulutatakse 100 tonni jahutusvett, millega soojendatakse Narva jõge vähemalt 20 TWh ulatuses aastas — selline soojushulk maksaks tarbijatele üle 660 miljoni euro.

EKL: Riikliku keskkonnaagentuuri andmetel on Narva elektrijaamad suured veekasutajad, kuid mitte suured veetarbijad — jahutusvesi võetakse Narva jõest ja lastakse sinna tagasi selle keemilist koostist muutmata. Jahutusvesi ei vaja puhastamist, samuti on veetemperatuuri tõus väike. Keskkonnaekspertide hinnangul on soojuskoormuse mõju Narva jõele lokaalne ja üsna piiratud ega oma olulist mõju veekogude ökosüsteemile. Narva jaamade ja õlitööstuse jahutusvee mõju veehoidlast allavoolu ja Soome lahes on mitte märgatav. Elektrijaamad asetsevad jõe suhtes järjestikku, mistõttu vesi on sisuliselt korduvas kasutuses — Eesti elektrijaamas kasutatud vesi juhitakse jõkke tagasi ja läheb kasutusse allavoolu asuvas Balti elektrijaamas.

ETEK: Põlevkivikaevandamise tagajärjel tekkiv tehnogeenne karstumine võib märgatavalt muuta põhjavee käitumist ja kvaliteeti ning põhjustada selle kaudu märkimisväärseid keskkonnamuutusi. Igal aastal pumbatakse maapõuest välja kaugelt üle 100 miljoni kuupmeetri pinna- ja põhjavett, mis on kaasa toonud regionaalse veeringe mittejätkusuutlikkuse.

EKL: Vett on vaja välja pumbata, et kaevandust kuivana hoida. Kaevandusvett ei kasutata ära, see jõuab pärast puhastamist loodusesse tagasi. Eesti Geoloogiakeskuse andmetel on kaevandusvee allikaks peamiselt sadevesi. Karjäärides moodustab sadevesi umbes 80% ja allmaakaevandustes ligi 50% kaevandusveest. Väiksemal määral on kaevandusvee päritoluks põhjavesi ja lähedal asuvate suletud kaevanduste vesi. Pärast kaevandamise lõppu seiravad kaevandused jätkuvalt suletud kaevanduste alasid.

ETEK: Põlevkivikaevanduste ja jäätmehoidlate poolt on puudutatud 450 ruutkilomeetrit maad.

EKL: Põlevkivitööstuse jäätmeid on võimalik taaskasutada ning tööstused otsivad aktiivselt sellest järjest uusi võimalusi. Fossiilkütuste tuhad on oma olemuselt tsemendina väga sarnased ja neid kasutatakse üle maailma nii tsemendi kui betooni tootmisel ja seeläbi ehitiste rajamisel kui ka suurte pindade stabiliseerimisel nii sildade, tammide kui sadamate ehitusel. Eestiski on tööstustel mitmed taaskasutuse laiendamise nimel ellukutsutud projektid pooleli koostöös erinevate teadusasutustega. Kahtlemata aitaks põlevkivituha taaskasutust laiendada nn ohtliku jäätme sildist loobumine. Eesti on Euroopas ainuke riik, kus fossiilkütuse tuhka ohtliku jäätmena defineeritakse. Põlevkivi kaevandamisel tekkiv aheraine ja sellest toodetav killustik on kasulik toore tee-ehitusel alates suurtest maanteedest ja lõpetades metsateedega. Põlevkivi kaevandamisel tekkivat aherainet ja toodetavat killustikku on seni kasutatud eelkõige Ida-Virumaal, kuid kahtlemata oleks sel toorainel potentsiaali olla taaskasutatud ka mujal Eestis. See aitaks hoida ära spetsiaalselt killustiku tootmiseks paekivi kaevanduste rajamist.

ETEK: Tänu põlevkivile on Eesti majanduse energeetiline efektiivsus üks väiksemaid Euroopa Liidus. Just väike energeetiline efektiivsus on see, mis hakkab paratamatult pidurdama Eesti majanduse arengut.

EKL: Eesti majandust ei pidurda mitte energiaefektiivsus, vaid kasvavad elektrihinnad — see on probleem kõikjal Euroopas. Tööstused sõltuvad üha enam elektrist. Hiljutine Eesti Elektritööstuse Liidu raport leidis, et Eesti ei ole enam konkurentsivõimeline sihtriik suure elektritarbimisega ettevõtete jaoks. Elektrienergia hinda ei ole Eestil võimalik mõjutada, see kujuneb hulgiturul. Küll aga on Eestil võimalik oma konkurentsivõimet mõjutada võrgutasude ja riiklike maksude-tasude nagu taastuvenergiatasu kaudu. Tulevik on selgelt taastuvenergia päralt, ent kui teha neid investeeringuid liiga rutakalt, kasvab taastuvenergiatasu, selle kaudu ka elektri hind ning see vähendab Eesti konkurentsivõimet.

Tulevik on selgelt taastuvenergia päralt, kuid meil tuleb olla piisavalt nutikad, et kasutada põlevkivis peituv väärtus ära juba täna, mitte unistada sellest homme.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
22. October 2014, 12:54
Otsi:

Ava täpsem otsing